Postimees.ee jätkab otseülekannet Pärnust presidendi mõttekojast ehk Kärajatelt, mis keskendub seekord teemale «Eesti 100» ehk Eesti uuel kümnendil. Kärajate teises pooles esinevad Arengufondi juhataja Ott Pärna ja ettevõtja Priit Põldoja esitlusega teemal Eesti arenguvisioon 2018, millele järgneb käramine arenguvisiooni teemadel.
Algab Presidendi Kärajate teine osa
Ott Pärna (Arengufond): Olen tegelenud Eesti kasvuvisiooni otsimisega, projekti kaasatud 300 inimest.
Pärna: Kõige enam leitakse, et Eesti on avatud nii mõtlemises, äris, sisemiselt kui välismaailmale. Teiseks tahetakse nutikat ja kolmandaks tasakaalustatud Eestit. Noored imetlevad enim Richard Bransonit, teiseks Indrek Neivelti ja kolmandaks Rein Kilki. Eeskujuks seavad noored riigina Singapuri - eneseteadlik, ratsionaalne riik, teine eeskuju on Norra, kolmas Eesti ise. Siitki paistab silma soov olla edumeelne tegija.
Pärna: Kas me riigi ja ühiskonnana vastame nende noorte ootustele? Meie visioon - maailmas edukas, koduselt armas Eesti. Me koolitame eurobürokraate, mitte rahvuslikke liidreid. 100 ettevõtet teevad poole Eesti ekspordist, 80 protsenti Eesti ekspordist on välisinvestorite tehtud. Koduselt armas tähendab, et teretulnud on ka eri rassist, värvist inimesed. Olla atraktiivne riik on suur au.
Pärna: IT-sektori paradoks - palgad kõrged, aga vähe inimesi. Enamik ekspordist tuleb valdkondadest, kus tehakse ülilihtsat tööd. Kõrgliiga riigis on vaja märksa keerukamaid töid. Meil on tohutu disproportsioon inimeressursis, et Eesti rahvusvaheliseks majanduseks muuta. Talendipoliitika - kui tahame mingit valdkonda arendada, siis kust need inimesed tulevad?
Pärna: Lasteaia lõpus on kõik ettevõtlikud, aga 6. klassiks on see kadunud. Poiste kesine haridustase võib paljuski sõltuda sellest, et koolis hinnatakse fakte, mitte oskust probleeme lahendada. Pedagoogi roll on suur.
Pärna: Kolm laia eeldust - inforuum tuleb muuta rahvusvaheliseks, teiseks rahvuvaheline konkurents hariduses - mida paneme vastu Soome Aalto ülikoolile? Kolmandaks, riik saab pakkuda hea keskkonna, luua IT-kooli, olla eestvedaja.
Pärna: Eesti kasvualad on IT, tervishoid, finantsteenused jne. Eesti IT-sektor annab 500 inimest tööjõuturule aastas. Samas tahame, et see oleks meie edu vedur. Meil on võimalik jõuda tervishoiuteenuste eksporis samasse paika, kus on meie IT-eksport. Lähiriigid hakkavad peagi tervishoiuteenuseid väljast sisse ostma. Küsimus on, kas läheme rongi peale. Kolmandaks, finantsteenustes on teatud valdkondades võimalusi. Küsimus on, kui palju on meil vajalikke inimesi. Neljas kasvuala on rahvusvaheline kaubandus, neljas äriturism. Kas me selle peale mängime, on iseasi.
Pärna: Tulevik on helge ja võimalusi palju. Euroopa vajab üht säravat ja kihvti riiki, mis Euroopale endale mõtet annab ja seda eest veab. Euroopa konkurentsivõime nõrgeneb, samas heaolu on väga hea. Mina usun küll, et Eestist võib saada Euroopa Liidu tähtriik. Väikeses riigis on lihtsam muutusi teha kui suures riigis.
Sten Tamkivi (Skype): Eesti püsimajäämine ei saa olla lõppeesmärk. Vaataks väljast sisse. Mida Eesti maailmale pakub? Mitte mida mina Eesti käest saan, vaid mis on Eesti Euroopa jaoks? Tuleb kaugemale mõelda sellest, kuidas inimesi punktist A punkti B liigutada. See, kas me 1,3 miljoni pealt liigume suure ponnistusega 1,35 miljoni peale, on suhteliselt irrelevantne. Eesti võiks olla riik, millel on 40 miljonit järgijat. Nad õpiksid üle interneti Eesti koolis, ka teisi aineid kui eesti keelt. Las hoiavad sidet üle teiste tehnoloogiate. See aitab ka keskkonda säästa.
Lauri Karp: tegin Eestis firma, et müüa globaalselt. Ma ei oska müüa Eestis. Kuidas müüa välismaale? Peame teada, kuidas sakslane ostab, et talle müüa. Tuleb tunda kohalikku kultuuri, näiteks kirjutada viisakuskirju, siis saavutab edu.
Karp: Eesti ülikoolidega on raske koostööd teha, tehke parem välismaistega. Ma ei saa Eesti professoritele ligi, ei vasta kõnedele. Ei saada eitavaidki vastuseid. Kui saan kätte, siis kuulen põhjendusi, miks ei saa teha. Tudengitel pole aega, käivad tööl jne, võtke 1. kursuse tudeng. Leipzigi ülikoolis on suhtumine risti vastupidine - seal läks taoline suhtlus imekiiresti ja koostöö toimib.
Karp: Soovitusi välisturgu püüdvale ettevõtjale: täna ei oota keegi Eesti ettevõtet oma turule. Tuleks mõelda 10 korda suuremalt, unustada Balti riigid. Eestisse tuleks võtta tööle müügi- ja suurriigi taustaga välismaine firmajuht. Väldi üleinvesteerimist tootearendusse, mine kohe esimese prototüübiga turule.
Karp: Mis toetaks Eesti ettevõtjat? Kui toote välisinvestori Eestisse, siis tuleks siia jätta eksporitulu ning intellektuaalomand. Õnn on eestimaine ettevõtja. Kui dividende makstakse, tulevad ka töökohad. Kui erasektor oskab paremini asju, ei tohiks riik temaga konkureerida. Riik ei peaks teglema näiteks IT-arendusega, vaid peaks üürima IT-lahendusi eraettevõtjate käst. Saksa riik on sellest aru saanud - Müncheni linn näiteks. Teaduse rahastamise võiks siduda kommertsialiseerumisega.
Margit Sutrop: kõige tähtsam on õppida küsimust õigesti püstitama, siis leiame ka vastuse. Üks põhjus, miks tahta Eestis elada, on see, et oleme väike, muutuv, arenev keskkond, mille heaks saame ise midagi teha. Me ootame inimesi tagasi, aga võib-olla me ei tahagi? Meie keskkonnas on ilminguid, mis töötavad heade inimeste tagasituleku vastu. See tagasitulek ei ole kerge. Miks? Kui inimene ise on vilets või nõrk ja on kõrgel ametikohal, siis ta kindlasti ei taha, et kõrvale tuleb võimekam. Kardavad need, kes on ise nõrgad. Inimesi tuleb ametisse valida ainult nende headuse järgi. Otsustajate hulgas peavad olema piisavalt head inimesed, kes tahavad enda kõrvale teisi häid inimesi. Kui sallivad me oleme uute ideede suhtes? Enamasti öeldakse, seda ei saa teha või see on täielk jama või paremal juhul mõeldakse, et see ei ole minu idee, seepärast ma seda ei toeta. Kuulake ära teise idee. Kui me neid eneseteostuse võimalusi inimestele ei paku, siis nad ei tule siia tagasi.
Eesti riik on piisavalt küps, et lõpetada projektipõhine mõtlemine. Elame ühest projektist teiseni. Asjad vajuvad ära, kui riik oma õlga alla ei pane. Kui mingi asi on end ära tasunud, peab olema mehhansim, et selle asja võtame üle pikemaajalisemale finantseerimisele. See nõuab kokkulepet. Kui me oleme e-riik, miks välismaal olevad eestlased ei võiks oma nõu anda läbi e-vahendite? Et me lihtsalt teeksime nendega koostööd ka siis, kui nad töötavad välismaal.
Marju Lauristin: Aastal 2018 toimub põlvkondade vahetus. Praegused noored on siis enamuses ja juhivad Eesti riiki. Kui 20 aastat võitjate põlvkonna seisust nautinud seltskond ei saa aru, siis peame mõtlema ka nendest, kes siia jäävad, aga ei suuda end oma parimal alal teostada. On aeg, et riigimasin hakkaks ka end tunnetama 21. sajandi organisatsioonina. Eesti vajab uuendust.
Toomas Hendrik Ilves: Mida peame tegema selleks, et inimesed koliksid siia? Keda me oleme küsitlenud? Vaevalt on nad tulnud siia põhjusel, et siin on parem palk. Me arvame liiga palju, et me teame. Peaksime rääkima inimestega, kes on tagasi tulnud, küsima.
Ilves: Eesti poliitikud võiks rohkem omavahel rääkida. James Fishkin Stanfordi Ülikoolist, kes on teinud katseid arutleva demokraatiaga, on avastanud, et inimesed on palju targemad, kui poliitikakujundajad on arvanud - nad suudavad väga keerulistel probleemidel väga hästi omavahel arutelda. Kui arutluse lõpul tekib üldine arusaam, siis see on selline, mida poliitikud saaks võtta väga tõsiselt arvesse.
Ilves: Eesti üks tugevus on see, et me saame mõelda kaasa (nagu siin täna). See on üks väikeriikide eeliseid, mis teeb selle põnevaks kohaks, kuhu inimesed tahavad tulla tagasi. Aitäh!
Presidendi Kärajad on selleks korraks lõppenud!