/nginx/o/2013/06/25/1852964t1h9b3e.jpg)
Vaevalt, et Karl Marx pidas silmas Nõukogude Liidu sugemetega Venemaad, kui ta lausus: «Ajalugu kordab end, algselt tragöödiana, seejärel farsina». Paraku just selliseks ongi kujunemas Putini Venemaa. Ainsaks küsimuseks on jäänud – kumb tuleb enne, kas farss või tragöödia, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige Wesse Allik.
Venemaa praegune ametlik ideoloogia on läbi põimunud skisofreeniaga George Orwelli raamatu «1984» tasemel. Pidevalt muutuv tõde, mis räägib iseenesele vastu ning jultunud valed, mida ei usu rääkijad ega kuulajad.
Ühteviisi on head nii kommunism kui samal ajal ka kapitalism, nagu ka Nõukogude Liit ja Tsaari Venemaa. Rahvuslus on halb, kuid kui see on vene rahvuslus, siis hea. Kui Vene NSV andis mingi maa ala ära (Krimm ) on tegemist NSVLi ebaseadusliku otsusega, kui aga sai juurde (Petseri), on tegemist seadusliku otsusega jne. Seda võiks jätkata pikalt…
Ilmselgelt on aru saanud ka Kremli ideoloogid, et selle ideoloogilise segapudruga ei suuda nad ühendada mitte kedagi, kellel oleks «paberid korras».
Inimeste peades valitseva segaduse tekitamise vältimiseks mindi kõige kergema vastupanu teed ja loodi püha isamaasõja kuvand, mis on kujundatud religioosseks sündmuseks – headus kurjuse vastu, suurim kangelastegu ning maailma päästmine igavesest pimedusest. Selle pärandi edasikandjaks on praegune Vene Föderatsioon, kes on tänu sellele «väljavalitu».
Selle idee kohta liigub Venemaal juba kõnekäänd «mitte kunagi pole Venemaa minevik tundunud nii hea kui praegu».
Paraku ei saa riigi jaoks, kelle terve ideoloogiline pilk on suunatud minevikku, olla ka erilist tulevikku.
Arusaamiseks, et «suure isamaasõja» kultus viib Venemaa sohu, ei pea olema politoloog, filosoof või ajaloolane ning see ei vaja pikemat tõestust.
Kremli eeskujud – Hitler, kes unistas tuhandeaastasest Reichist ja Stalin oma maailmarevolutsioonist ning Kanada NSVst – suunasid oma pilgud kindlalt ja ainult tulevikku. Lihtsustatult – kannata täna meiega, et homme valitseda maailma. See idee töötas üllatavalt hästi.
Mõlemad diktaatorid suutsid korda saata ime, olugi, et ülimalt militariseeritud ime, kuid mitte vähem ime. Kümne aastaga tõusid mõlemad riigid nii majanduslikus kui välispoliitilises võtmes tuhast, kuhu nad suutsid nad ka sama edukalt tagasi juhtida.
Ilmselge on see, et ka 21. sajandi suurvõimuks kujuneb riik, mis suudab maalida oma inimestele pildi paremast homsest, panna nad tööle, sära silmis, hiilgava tuleviku nimel, mitte jääda taga igatsema kaotatud hiilgust.
Mõned aastad vaimulikul seminaril osalenud Stalin koos rahvakomissaride M. M. Kaganovitši ja K. E. Vorošiloviga, kes omasid kahepeale kaks klassi haridust külakoolist. Nemad suutsid sellest aru saada. Korraliku haridusega Putin ja tema veelgi korralikuma haridusega kaaskond aga ei suuda. Sealjuures on mõlema seltskonna (Putini ja Stalini) üldised püüdlused kaunis sarnased.
Keskendumisega kõiges (Nõukogude Liit ja Tsaari Venemaa) minevikule – lisaks on ka maailma ajaloo tähtsaim sündmuski juba ära toimunud (suur ja üllas isamaasõda) ja loota, et selle ideoloogiaga saab luua midagi uut ja edukat – võib parimal juhul vaadelda kui haruldast idiootsust.
Empiiriliselt lähenedeski, kui nii Tsaari Venemaa kui Nõukogude Liit hävisid, miks siis kolmandal Venemaal, mis on pigem omastanud kahe varem mainitud riigikorra negatiivsed omadused, peaks teisiti minema?
Tundub, et ainus loogiline seletus nüüd, mil Venemaa meeleheitlikult muule maailmale vastandub, on, et see on neil kombeks olnud ja tekitab kodanikule tunde, nagu Nõukogude Liidu aeg oleks tagasi.
Muidugi selle erinevusega, et kodanik sõidab tööle Volkswagenis, rüüpab peale Coca-Colat ja vaatab Apple’i nutitelefoniga Twitterist, kuidas Putin nendele lääne «sigadele» kohta kätte näitab.
Vastusanktsioonide kohta liigub Venemaal anekdoot: «Küsitakse venelase käest, kas ta on mures lääne sanktsioonide pärast? «Ei, aga ma olen mures meie vastusanktsioonide pärast».»
Vene turu kaotus loomulikult mõjub halvasti Euroopa Liidu põllumajandusele, kuid Euroopa toiduainetest loobumine maksab Vene majandusele palju rohkem.
Reaalsuses veetakse seesama Euroopa kaup muude riikide kaudu (ostukeskustesse ilmuvad mereriik Valgevene krevetid) või ostetakse Lõuna-Ameerikast. Loomulikult kajastub see juriidiline mäng või teispoolt maakera kohalevedu toiduainete hinnatõusus.
Sealjuures ei taha isegi Valgevene midagi kuulda rubladega maksmisest, veel vähem Lõuna-Ameerika ning dollareid või eurosid kulub hulga rohkem kui varem.
Olukorras, kus Venemaa majandus teeb vähikäiku ja välisvaluuta reserv sulab nagu lumi kevadpäikese käes, tähendab see lihtsalt enese kiiremat pankrotti ajamist.
Samal ajal kui mõju Euroopale jääb minimaalseks, sest majanduslikud suurused on lihtsalt teisest klassist. Ameerika, Euroopa, Jaapani ja OECD riikide majandus oma 35- triljonilise SKTga Venemaa 2 triljoni vastu.
Isegi Baltimaades või Poolas, kelle põllumajandus sõltus Venemaale müümisest kõige rohkem, on mõju olnud tagasihoidlik.
Räägitud on ka, et nende sanktsioonidega tahetakse Vene põllumajandust jalule upitada. Kuid see on absurdne mõttekäik. Kui Venemaal on võimalik toitu toota kasumlikult ainult konkurentsi puudumise korral ja pole teada, kui kaua sanktsioonid kestavad, ei hakka keegi põllumajandusse investeerima. Selleks ajaks, kui tootmise käima saab, võivad sanktsioonid maas olla.
Igal juhul Vene meedia andmetel oli selleaastane külvipind väiksem kui eelmine aasta tänu seemnevilja olulisele hinnatõusule. Nii palju siis Venemaa põllumajanduse jalule tõusmisest.
Üleüldiselt tähendab katse pidada läänega majandussõda Venemaa juhtkonnale täielikku reaalsuskadu.
Kuni 60 protsenti kogu Venemaa ekspordist läheb Euroopasse, samal ajal vastupidine number on alla 10 protsendi. Sealjuures Euroopa toodetele on võimalik leida ka teisi ostjaid, samal ajal kui Venemaa, kes ekspordib peamiselt maavarasid (gaasijuhet ei tõmba ka parima tahtmise juures näiteks Lõuna-Ameerikasse, isegi kui Putin annab käsu), jääb teiste ostjate leidmisega jänni. Kas müüb läänele või istub ilma rahata. Muid võimalusi väga pole.
Muidugi on vene gaas vajalik Euroopa majandusele, kuid mitte asendamatu, seda eriti veel lühemas perspektiivis. See tähendab siis seda, et kui majandussõda peaks tõsiseks minema, oleks Venemaa vähem kui aastaga totaalselt käpuli. Pole väga mõtet tüli minna norima, kui nurga taha minnes oled esimesest löögist käpuli.
Venemaa katsed Hiinaga asju ajada on suuremas jaos jooksnud liiva. Erinevalt Venemaast ei ole Hiina huvitatud oma peamiste kaubanduspartneritega tülli minekust ainuüksi selleks, et Venemaa saaks sõdida Ukrainas. Kas Putin tõesti arvab, et hiinlased on nii lollid kui ka masohhistid?
Venemaa reaalmajandusprobleemidega nagu ettevõtjavaenulik seadusandlus, lokkav korruptsioon ning töötleva tööstuse masendav olukord (millest on järele jäänud ainult relvatööstus), on tegeletud ainult kosmeetiliselt.
Peab tõesti nõustuma, et Putin on suur inimene. Mitte igaühele pole antud võimet aru saada tema majanduspoliitikast, mida võiks kokku võtta sõnadega «teeme nii, et kõigil oleks kehv elada, eriti meil».
Kui eelmise aasta märtsis kuulutas Putin tervele maailmale, et Krimmis pole Vene vägesid, siis kuu aega hiljem ta juba tunnistas vastupidist. Aasta pärast Krimmi liitmist kiitles ta aga juba filmis «Krimm. Tee kodumaale» (Крым. Путьна Pодину), kuidas ta tõmbas kõiki haneks.
Saamata vist isegi aru, et tervele maailmale teleekraanil näkku valetades ei näita mitte seda, et ta on kaval – vaid näitas ka kõige naiivsematele, et tema sõnad ja lubadused ei maksa midagi.
Sellest on suurepäraselt aru saanud isegi tema kõige lähedasemad liitlased, näiteks Valgevene ja Kasahstan, kes üritavad end Venemaast distantseerida. Tõesti Venemaa- suguse «sõbra» olemasolul pole vaenlasi vajagi.
Samas elab Putin edasi bipolaarses maailmas, kus on kaks poolt – Venemaa ja Ameerika. Mõistmata, et maailma kõige suurema majanduse, elanikkonna ning vast ühel kõige kiiremini areneval suurriigil Hiinal võiks olla täiesti omad huvid. Hiina näeb Ameerikat vaenlasena ainult suurriigi loogikast lähtuvalt – kõik suurriigid on omavahel konkurendid.
Hiina reaalseks huviks on pigem tühjaks jäänud Siberi endale allutamine (mis annaks juurde nii eluruumi kui loodusressursse), mitte konflikt oma suurima kaubanduspartneri Ameerikaga või tema Aasia liitlastega. Majandussõda oleks Hiinale igatpidi lihtsalt kahjulik, reaalne relvadega täristamine (isegi võidukas) tekitaks ainult kahju ega annaks juurde midagi. Ülejäänud Aasia on samuti ülerahvastatud ning ressursivaene ehk siis tegemist oleks ikkagi Pyrrhose võiduga.
Indial ja ülejäänud BRICSi riikidel on veel vähem huvi kauge ja vaese Venemaa pärast hakata oma nahka turule viima, sest neil puuduvad ülemaailmsed ambitsioonid.
Praktika on tõe kriteerium, ükski BRICSi liige (kui Venemaa välja jätta) ei ole tunnustanud Krimmi Venemaa osana ning kuigi nad pole ametlikult Venemaa-vastaste finantssanktsioonidega ühinenud, siis nad faktiliselt täidavad neid.
Kokkuvõttes on kulunud palju raha ja vahtu, aga reaalselt on Venemaa ikkagi üksi ja tühjade kätega.
Samasuguseks on kujunenud Venemaa propagandaagentuuride töö. Summad, mida Moskva nende peale kulutab, on päris arvestatavad, kuid käegakatsutavat kasu on väga vähe. Ei tee palgaline kommentaator kellelegi selgeks, et Putin on hea inimene, kes armastab lapsi ja Vene väed Ukrainas on lihtsalt puhkusel patrioodid, kelle jaoks hooliv väeosa seoses sõiduvahendite nappusega eraldas T 72, et ikka turvaliselt kohale jõuaks.
Tänapäeva Venemaa on teatud mõttes nagu vananev ning vägivaldne alkohoolik baaris, kellele kõik tahavad «liiga» teha. Ta on kaotanud kõik oma sõbrad, sest üritab neile pidevalt «külma» teha (Valgevene ja Kasahstan) või on tülli pööranud nendega, kes ei taha temaga enam koos juua, vaid soovivad normaalset elu (Ukraina).
Ta kiitleb võimsate «sõpradega», kes suhtlevad temaga ainult tänu sellele, et käisid kunagi samas koolis (Hiina), kuid lahkuvad kiirelt, kui teda näevad.
Vahepeal ähvardab ta baaris, et hakkab vähem õlut ostma ja loodab, et see paneb töötajad teda kartma – kuid ta joob tavaliselt kõige odavamat õlut ja poole sellestki on ta salaja sisse smugeldanud Säästumarketist ning kallab klaasi, kui keegi ei näe.
Tal on tekkinud konflikt ühe seltskonnaga ning ärpleb pidevalt, kuidas ta 1981. aastal andis kohalikule «krahvile» pasunasse. See seltskond ei võta teda aga kuigi tõsiselt ja see ajab teda hulluks. Kõik läheb enam-vähem hästi hetkeni, kuni ta on end jälle täis joonud, ning otsustab noaga hakata õpetama, kes on peremees.
Kõige suurem oht maailmarahule ongi hommikupoolik, kus Putin tõuseb üles, joob ära kohvi ning vaatab kivistunud pilguga välja Kremli aknast. Mehena, kes on näinud ühe impeeriumi langust, tabab ka teda lõpuks see raske äratundmismoment, et Vene Föderatsioon kihutab vastu oma hävingule. Tema ei lähe maailma ajalukku mitte kui Venemaa päästja vaid «Vladimir Hull», kelle võimu all lõpetas Vene riik oma eksisteerimise.
Tal on jäänud ainult viimane kaart, mis jäi NSVLi hävinedes suurest ülemaailmsest mängupakist tõmbamata – sõda.
Tal kukub tass käest ja kui abiline küsib, kas kõik on korras, vastab ta: «Ei, ma pean ära kasutama oma viimase õlekõrre». Samal ajal kuuleb oma peas AC/DC laulu «Highway to Hell» ja näeb silmade ees tuumaseeni. Sellest hetkest saab Venemaal valitsenud farsist ülemaailmne tragöödia.