Garri Raagmaa: eurooplane elab väikelinnas. Õnnelikult!

Täna otsustab 25-liikmeline Viljandi kultuuriakadeemia nõukogu ja nõunike kogu, kas akadeemiat hakkab juhtima Inaki Sandoval Campillo või Garri Raagmaa (pildil). Foto: Marko Saarm

Uuring näitab, et suurlinnades võivad inimesed olla küll rikkamad, kuid väikelinnade elanikud on seevastu õnnelikumad, kirjutab TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa.

Professor Philip Morrisoni ettekanne regionaaluurijate assotsiatsiooni Piacenza konverentsil oli väikelinnade õnnelikest inimestest. Et kui väikelinna inimene elab normaalset pereelu, tal on sõbrad ja piisava sissetulekuga töö, siis on ta õnnelikum kui suurlinlane, kes küll teenib keskmiselt enam, kuid toimetab tihedamas ruumis ja tööturul. Värsked uuringutulemused lubasid tal sõnastada rikkuse paradoksi: tihedaimate ja rikkaimate linnade kasvuga kaasneb elanike subjektiivse heaolu langus.

See, et Phil ise elab maakera kuklapoolel Uus-Meremaal, ei tähenda, nagu oleks asjad sealmail tagurpidi. Analoogseid tulemusi on saadud mujalgi. Suurlinlased nimelt küsivad endalt üha sagedamini, et kas city kontoritornis oravana ringilippamine on ikka see, milleks nad on loodud. Ka riikide valitsused on suurkapitali ja -linnade laiamise pärast üha enam mures, sest lõppkokkuvõttes tasub maksumaksja nii keskuste mullimajanduste kui ka ääremaastumise kahjud. On ju ka selge, et kõik maailma inimesed Londonisse ei mahu.

Euroopa Liidus elab linnades 87 protsenti inimestest. ESPONI järgi on neist omakorda üle poole (54 protsenti) alla 50 000 elanikuga väikelinnalistes piirkondades. Et aga suurlinna-alade alla võeti selles jaotuses omakorda hulgaliselt keskustega küll pendelrändega seotud, kuid siiski iseseisvate omavalitsustena toimivaid väiksemaid linnu (à la Keila või Saue), siis on mõnede autorite poolt hinnatud keskmiste ja väikelinnade elanikkonna summaarseks osakaaluks Euroopas ka 80 protsenti, kusjuures enim ongi kasvanud just suurlinnaregioonide väiksemad linnad.

Niisiis, eurooplane elab väikelinnas. Õnnelikult!

Kes vähegi lääne pool elanud või sõpradel külas käinud, on ju seda ka ise ehk tõdenud. Teema näitlikustamiseks tooksin kaks lugu Itaalia sõprade elust, kes elavad suurlinnast (Torinost ja Milanost) umbes tunni kaugusel. Üks neist on itaallane, neljandat põlve väikelinna kodanik, nimetame teda Albertoks, kelle vanaisa ehitas otse vanalinna äärde suure maja. Teine on eestlane, nimetame teda Mariks, kelle armastus viis paarkümmend aastat tagasi Itaaliasse ja kes elab perega väikelinna väiksema kortermaja suuremas korteris.