Henrik Roonemaa: Eesti, rumal toru

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Sõitsin eelmisel nädalavahetusel mööda Eestit ringi uue Škoda Superbiga. See on maailmas müügil olevatest autodest üks väheseid, millel on Apple Car Play ja Android Auto tugi ja see oli võimalus katsetada uusi tehnoloogiaid, mida väga paljud maailma tehnikaajakirjanikud pole veel seni teha saanud.

Need on Apple’i ja Google’i konkureerivad tehnoloogiad, millega nad üritavad üle võtta inimese suhtluse autoga: ühendad telefoni kaabliga auto külge ning sisseehitatud raadio, navisüsteemi ja muu säärase asemel paistab auto ekraanilt hoopis pilt telefonist. Navigeerida aitab Apple või Google Maps, muusikat mängib Spotify.

Seda on raske isegi kirjeldada, kuivõrd palju arenenumad on isegi need algusjärgus olevad teenused sellest, mida autotootjad ise suudavad pakkuda. Kohati tundub see lausa ulme, kui saad autole lihtsalt öelda, et ta mängiks mulle Led Zeppelini ja «Immigrant Song» hakkabki mängima, või arutada autoga selle üle, kui kaugel on Kuu Maast, kes on Justin Bieberi tüdruksõber või milline loom on kõige suurem maailmas. Kaks võimsat asja korraga: telefonid on muutunud ulmefilmidest tuntud vestlevateks arvutiteks ning neil on võime end manifesteerida suurtes ja seni rumalates objektides, näiteks autodes. Nagu kuri vaim, kes poeb ühe keha seest teise sisse ja paneb selle oma häälega kõnelema.