Ma olen taas isaks saamas. Ma ütlen «saamas», sest me praegu ootame veel teda. Just praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on aeg käes, aga teda ikka veel pole. Ämm on kohal, ta kõneleb ainult vene keelt, mina aga seda kuigi palju ei oska, nii et olukord on kummastav. Viimasel nädalal olen end tundnud otsekui katkematul rahvusvahelisel konverentsil, kus mulle tõlgitakse ainult neid asju, mida nad tahavad, et ka mina teaksin, muidu aga pean ma ise arvama, millest jutt käib, või siis muudkui küsima, mida nad räägivad.