Daniel Coll

FOTO: Erakogu

Ma olen taas isaks saamas. Ma ütlen «saamas», sest me praegu ootame veel teda. Just praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on aeg käes, aga teda ikka veel pole. Ämm on kohal, ta kõneleb ainult vene keelt, mina aga seda kuigi palju ei oska, nii et olukord on kummastav. Viimasel nädalal olen end tundnud otsekui katkematul rahvusvahelisel konverentsil, kus mulle tõlgitakse ainult neid asju, mida nad tahavad, et ka mina teaksin, muidu aga pean ma ise arvama, millest jutt käib, või siis muudkui küsima, mida nad räägivad. 

Tellijale

Me oleme ämmaga siiski leidnud ühise huviala, uurides kakskeelses poolvaikuses pingsalt mu abikaasa nägu ja otsides sealt vähimaidki märke suuremast või väiksemast valuhoost, kas või nii pisikest muudatust, mis jääks isegi väljaõppinud psühholoogil tabamata. Mulle on teatavaks tehtud, et kui ma veel kord küsin, kuidas ta ennast tunneb, läheb ta peast segi, mistõttu ma otsustasin teha seda, mida niisuguses olukorras teeb iga britt, see tähendab teha teed, kohe väga palju teed (piimaga, loomulikult).