Ehk mäletate veel ähmaselt, kuidas veidi üle pooleteise aasta tagasi levisid Süüria keemiarelva-saagaga seoses rõõmsad kuuldused Venemaa uuest, «pehmest jõust»? Sellest oli juttu isegi Venemaa välispoliitikadoktriinis – küll veidi teiste sõnadega, aga selge see, et Venemaa ja «pehme» ei sobi kuigi hästi kokku.
Meenutuseks: Joseph Nye termin tähistab riikide võimet saavutada oma tahtmine veenmise, mitte hirmutamise või füüsilise jõu kaudu. Mõte seisneb selles, et traditsioonilise «kõva jõu» kõrval peavad tõelisteks suurvõimudeks pürgijad arendama ka «pehmet jõudu».
Teame nüüd, et see lugu ei lõppenud just kuigi õnnelikult – peagi olid karumõmmi küünised jälle vägagi nähtaval. Ei saanud õieti silmagi pilgutada, kui juba puhkes Ukraina kriis ning pehme jõud oli äkitselt unustatud – nüüd muutus keskseks hoopis tolle kuri kaksikvend infosõda.
Viimasel ajal on jälle palju juttu olnud tollest viimasest. Teisipäeval kirjutas Jaanus Piirsalu Postimehes Venemaa sihipärasest Balti riikide vastasest propagandast. Leedust tuli äsja uudis, et riigis lõpeb keeld Vene kanalile RTR Planeta, mille näitamine katkestati kolm kuud tagasi sõjaõhutamise tõttu.
Samuti möödub reedel aasta MH17 lennutragöödiast Ukrainas, mille kohta Venemaa on välja käinud üha uusi ja uusi läänevastaseid versioone, kuid keeldub loomast juhtumi uurimiseks ÜRO tribunali.
Ukraina kriisi vältel on üha valjemini hakatud rääkima hübriidsõjast, kus äkitselt polegi enam selge, kus algab ja lõpeb sõda, rääkimata selle pidamise vahenditest. Näiteks räägitakse sellest, et küberrünnakule võiks teoreetiliselt, proportsionaalses ulatuses vastata ka kineetiliste relvadega.
Siinkohal pole jäänud tähelepanuta ka inforelvade levik. Riiasse rajati eelmisel aastal NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskus, Euroopa Liit algatas «euroopalike» väärtuste levitamise projekti idapartnerlusriikides.
Samas tundub, et sellised ettevõtmised on edenenud üsna vaevaliselt – ilmselt ei mängi selles sugugi tühist rolli asjaolu, et rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed on küsimuse osas eri arvamusel.
Eesti oli üks neljast riigist, kes esinesid ühisavaldusega, kus rõhutati vajadust tugevdada Euroopa kaitsevõimet Vene propaganda vastu. Avaldus ei olnud just kuigi populaarne, aga tõstis esile olulise vajakajäämise kaitsevaldkonnas.
Kui pehme jõud oma klassikalisel kujul on selle isa Joseph Nye sõnul pigem suurriikide pärusmaa, siis inforelvad puudutavad meid kõiki. Küsimus pole tsensuuris või paanilises «vastupropaganda» tootmises (n-ö infotasandi ründevõimekuses), piisab ka teadlikkuse kasvatamisest ja maailmale suunatud selgetest riiklikest sõnumitest olulistes küsimustes. Nii nagu pehme jõud on jõud, on ka inforelv siiski relv.