Kui Postimees palus kunagi poliitikutel kokku võtta 2009. aastat (meie viimase aja hullem kriisiaasta), tõstis kahekordne peaminister Mart Laar esile järgmist: «IMFi kontrolli alla me ei sattunud ning Läti teele ei asunud.»
Juhtkiri: habras kokkulepe noateral
14. juuli 2015, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sama aasta veebruaris oli ta juba Mihkel Raua teleintervjuus hoiatanud, mis saab Eestist juhul, kui valitsus eelarvekärpeid teha ei suuda: «Siis on welcome IMFi pärisorjusesse!»
Eesti läbis viimase kriisi madala võlakoorma ja reservide toel omal jõul, Lätil päris nii hästi ei läinud. Läti pidi küsima Euroopa Liidult ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt abi – seega ka vastu võtma selle abi tingimused. Lätis kinnitas parlament muu hulgas pensionikärpe, mida Eestis arutati, aga ei tehtud – ent kohus tunnistas hiljem Lätiski selle otsuse põhiseadusvastaseks.
Läti on samas heaks näiteks, kuidas keerulisest rahandusseisust on võimalik otsustava tegutsemisega välja rabeleda. Kogu institutsioonide lubatud summat neil vaja ei läinudki. Mäletatavasti oli ka Eesti toona valmis Lätile raha laenama.
Kui Läti toonast seisu pidada Laari kombel pärisorjuseks, siis on isegi raske leida seda sõna, kuidas iseloomustada tänast Kreeka olukorda. Ööl vastu esmaspäeva, kui euroala riigijuhid Brüsselis koos istusid, käis sotsiaalmeedias tõeline möll. Väljaimbunud infokildude põhjal järeldati, et Kreekat ootab Saksamaa finantsokupatsioon või muudetakse võlgades riik Põhja-Euroopa kolooniaks. See, mis kohtumise tulemustest lõpuks avaldati, osutus küll mõnevõrra pehmemaks. Pankrotihaldur siiski Kreeka parlamendi istungeid juhtima ei hakka.
Samas ei saa kohtumise lõppdokumenti ka leebeks pidada. Juba homseks, kolmapäevaks peab Kreeka parlament vastu võtma neli abinõu, sh lihtsustama käibemaksu ja laiendama maksubaasi, «parandama pensionisüsteemi pikaajalist jätkusuutlikkust», kehtestama poolautomaatsed kulukärped juhul, kui riigi tulud jäävad eeldatust väiksemaks. See pole veel kaugeltki kõik. Kreeka peab 50 miljardi euro eest varasid andma erastamisfondi (mida siiski ei hakata juhtima Luksemburgist, vaid Kreeka enda poolt), depolitiseerima valitsemissüsteemi jne.
Sealjuures ei saa Kreeka vastu mingit võlakärbet. Kui see lubatu ära tehakse, on võimalus saada uut laenu ESMist ning laenumakseid ajatada.
Peaminister Alexis Tsiprasel on seega üpris napilt seda, mida kodupublikule esitleda selle võiduna, mida ta oma referendumikampaanias lubas. Õigupoolest oleks päris suur ime, kui Brüsselist kaasatoodu ei tekita Kreeka sisepoliitikas tormi, mis tänase valitsuse kukutab ning Tsiprase lubadused Euroopa kolleegidele õhku laseb. Loodetavasti on Berliinil, Brüsselil, Helsingil, Tallinnal ka sündmuste taolise arengu puhuks tegevuskava teada.