/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Hommikul pärast seda, kui Kreeka rahvas oli käinud hääletuskastide juures ja oma uhke oxi välja öelnud, teatas rahandusminister Yanis Varoufakis tagasiastumisest. Mänguteooria eriteadlasest Varoufakise poliitilises tegevuses on olnud kõnekaid žeste, mille arsenali saame kunagi lähemalt tundma, kui hakkavad ilmuma Kreekaga peetud läbirääkimistel osalenute memuaarid.
Ent kui vaatasin teda kogu maailma pilgu all autosse istumas, tabasin end mõttelt, et vaevalt see nüüd ettekavatsetud kuvandiloome oli, aga üsna mitmekihilise tähenduse kogu Kreeka võlakriisile andis küll. Punane sõiduauto, millega Varoufakis referendumil käis, oli nimelt Mini.
Mini (algselt Morris Mini-Manor), millest kujunes enim müüdud briti auto, edukas ralliradadel ja märgiline kultussõiduk (meenutagem kasvõi mr Beani lugusid), on praegusaja enim levinud väikeauto esiisa. Auto kontseptsiooni lõi ning sai sellega ilmakuulsaks Kreeka päritolu Briti insener Sir Alec Issigonis.
Nagu kõiki geniaalsed ideed on lihtsad, oli seda ka Mini: võimalikult väiksesse autosse tuli mahutada võimalikult palju. Issigonis keeras mootori kapoti all risti, et see vähem ruumi võtaks, ja pani sealsamas esirattad vedama. Teda ei huvitanud kuigivõrd auto välisilme, isegi autoraadio oli tarbetu lisavarustus. Mini pidi olema odav, lihtne, väike, säästlik, ruumikas.
Tänapäeva Mini, millega poseeris nüüdseks endine rahandusminister Varoufakis, on diametraalselt teistsugune masin: BMW kontserni toode, pisiauto kohta kallis, luksuslike lisadega, edevalt disainitud. Ehkki väikese autoga on linnas loomulikult mugav ja ka praktiline liigelda, on nüüdisaja Mini siiski kõike muud kui kasinuse sümbol.
Politoloog Viljar Veebel meenutas sel nädalal Postimehe arvamusportaalile antud päevaintervjuus, et kreeklased elasid ilma Euroopa Liiduta vaesemalt, kuid ka suure võlakoormata. Ent kuidas elada edasi, kui oled juba teisiti harjunud? Politoloogil on mu meelest õigus: nooremale põlvkonnale tähistab Euroopa Liit hoopis midagi muud kui neile, kes mäletavad sellega liitumise aega. See küsimus puudutab tegelikult kogu ühendust ning mingil hetkel võime vajada ka uusi selgitusi, uusi kokkuleppeid.
Loomeinimesele pole midagi ebameeldivamat kui matemaatika, olla Issigonis öelnud. Arvutada tuleb muidugi osata, kuid muus mõttes peaksime oma materiaalse väärtussüsteemi pigem Issigonise kontseptsiooni poole tagasi pöörama. Aga kas me suudame end ümbritsevast luksusest loobuda? Leida, et heaolu võib peituda ka lihtsamates asjades?
Issigonis löödi 1969. aastal saavutuste eest rüütliks. Mine tea, milline tulevik ootab Varoufakist.