Eile õhtul Kreeka parlamendi juurde kogunenud meeleavaldajad.

FOTO: Angelos Tzortzinis/AFP/Scanpix

Kreeka referendumitulemus oli  selge «ei» segasele küsimusele – kreeditoride pakkumisele, mida küll tegelikult esitatud ei olnudki. Kokkuvõttes muutis see olukorda vähe. Tulemus oli tähtis Kreeka jaoks sisepoliitiliselt, andes Alexis Tsiprase valitsusele võimaluse jätkata oma kasinuse eitamise retoorikaga, ent ei toonud ühtki vastust, kuidas sellist poliitikat kinni maksta.

Mõnevõrra üllatuslikult otsustas kohe pärast tulemuse selgumist areenilt lahkuda Kreeka seniste positsioonide peaarhitekte, rahandusminister Yanis Varoufakis. Avaldatud põhjendus oli mõistmine, et osa euroala kolleege ei soovi temaga võlakõnelusi jätkata. Teistpidi näib see põgenemisena olukorras, kus Kreeka ees seisvad ülesanded pole lihtsustunud. Varoufakis muidugi on edaspidigi üleeuroopaline poliitikastaar ja leiab jätkuvalt austajaid.

Mis edasi peaks saama? Suuna võib anda teisipäevane euroala juhtide kokkusaamine, kuid edasiliikumiseks on kahtluseta tarvis kaalukat panust Kreeka poolelt. Kui keegi usub, et nüüd on Kreekal suur mandaat nõuda võlgade korstnasse kirjutamist, siis on tegu pettekujutlusega. Selline illusioon saab lähtuda vaid mõttest, et Kreeka on ainus riik euroalas, mille juhid hoolivad demokraatiast ja peavad otsuseid langetades elanike arvamust arvesse võtma.

Mõelgem korraks, mis hakkaks  juhtuma, kui näiteks Eesti valitsus tuleks praegu riigikogu ette mingisuguse paketiga, mille järgi loobutaks Kreekale antud laenuraha tagasi ootamast (aga ka väike Eesti on taganud EFSF kaudu sadu miljoneid eurosid Kreeka laene) või siis kiidetaks heaks mingi uus, leebemate reformide ning heldema toetamise programm, mille peaks ellu viima seesama Tsiprase valitsus.

Juhtub ilmselt seesama, mis teisteski euroala maades: sellised käigud lihtsalt ei pälviks enamuse toetust. Eriti riikides, mis on ise pidanud majanduskriisi ajal keerulisi kärpeid tegema, sh Balti riikides, Iirimaal, Portugalis, või ka riikides, kus keskmine pensionär elab märksa nigelamalt, kui seda võimaldavad Kreekas siiani makstavad pensionid. Väljapressimistaktika ei saa olla edukas.

Lõpuks on Kreeka tuleviku võti ikkagi kreeklaste endi käes. Seda ei ole antud ära Brüsselisse, Berliini või Frankfurti. Majandusreformidest ei pääse Kreeka ka juhul, kui nad oma kreeditorid ja Euroopa institutsioonid lihtsalt pikale lainele lähetavad. Ükskõik, mis rahaühik Kreekas tulevikus kehtib, ükskõik, kas praegused pangad kujundatakse ümber või kustutatakse pildilt hoopis. Kahju on Kreeka tavainimestest, kelle nahal ja arvel nii revolutsioonilisi majanduseksperimente tehakse.