Tallinnas ringi kõndides hakkab üha enam silma üks kentsakas nähtus. Mitmes kohas on jalakäijate loomulik liikumistee tõkestatud metalltorudest piirdega – kas põhimõttel, et miks otse minna, kui ringi saab?
Argo Ideon: torude sündroom
6. juuli 2015, 16:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja ringi tuleb paraku minna, sest keegi agar liikluskorraldaja on leidnud, et sebrat ei saa enam joonistada sinna, kus see varem oli (ehk sirgjoonelisele kõnnitrajektoorile), vaid kuhugi hoopis kõrvale. Hoolimata sellest, et vanal liikumisteel on kenasti olemas ohutussaared, inimesed on sealtkaudu liikunud aastakümneid ning maakera pole sellest veel seisma jäänud.
Eriti usinalt on torupaigaldajad oma agarust üles näidanud näiteks raadiomajalähedase Politseipargi ümbruses, nii et igaüks võib minna ja omal nahal järele proovida, kui mõistlik selline jalakäija sundrivistamine tundub. Ei tea, milles küll probleem võiks olla – kas jäi viimati pargi südatalvisesse renoveerimisse investeeritud rahast just nii palju üle, et veel mõni jupp metalltoru osta? Või on tegu mingisuguste siiretega pargi Lasnamäe-poolses servas kerkivast Hiltoni hotellimürakast?
Kuid samasugune haigus paistab silma mujalgi. Stockmanni kaubamaja peaukse ette on paigutatud samasugune toru veidi läikivamast materjalist – et uksest väljuja ei saaks mingil juhul minna otse ülekäigurajale, vaid peaks ilmtingimata tegema enne kas parem- või vasakpöörde.
Milles seisneb niisuguse manöövri kasu, on mõistatus, aga eks pea üritama aru saada – kui on juba mäe seest rauamaak kaevandatud ja sellest toru meisterdatud, siis peab ju selle kusagile keset linnarahva liikumisteid ka üles panema. Ning et mitte ühte kaubamaja ebaõiglaselt reklaamida, märkigem, et ega näiteks Solarise kõrval (välisministeeriumi pool) ole ka torupiirdeid püstitamata läbi saadud.
Ilmselt saab kusagilt välja otsida põhjendusi, et sedasi on jalakäijatel või autojuhtidel neis paigus ohutum liigelda, ent kui veidi edasi mõelda, leiame, et veel ohutum on kaevata jalakäijate liikumisteed maa alla või üldse kodus istuda.
Eestis on üle 50 000 kilomeetri maanteid, mille mõlemad ääred võiks metalltoruga kinni panna. Eks mõnel juhul olegi ka piirded vaja – mingitel kiirteelõikudel on see ilmselt mõistlik. Kuid pealinna pargiserva võiks jätta loomulikul viisil liiklemiseks. Peale kõige muu on need metalltorud ka lihtsalt inetud. Uhkeid Peterburi-laadseid kette jätkus linnapilti vaid Tartu maantee serva, kui Jüri Ratase linnapeaks oleku ajal seal suurem remont sai tehtud.
Praeguse agaruse tulemusel on teeservades aga koledad, ebamugavad ja läbimõtlemata funktsiooniga torutõkked, mis häirivad kõndivaid inimesi isegi südaööl, kui Tallinn on peaaegu auto- ja inimtühi. Kas keegi teab, kus asub see lähim vanametalli vastuvõtt?