/nginx/o/2018/01/09/7473341t1h9633.jpg)
Sel nädalal esitleti Eesti tööturu uuringut. Üks selle autoritest,TÜ majandusteaduskonna professor Raul Eamets küsib, kas inimestele tuleks õpetada konkreetseid oskusi, à la kuidas nooleotsa teritada, või seda, kuidas turumajanduse tingimustes elu jääda.
Proovin oma kirjatükis natuke vaagida haridussüsteemi ja tööturu teemat. Otsida vastuseid küsimusele, keda meie tööturg tulevikus võiks vajada.
Alustan aga natuke kaugemalt. Viimasel ajal on haridusteemalises diskussioonis esikohale tõstetud hariduse rahastamise teema. Samas on kõrvale jäänud mitu sellega haakuvat ja vaata et olulisemat küsimust. Näiteks, millist haridust meie tööturg vajaks, kas eriala ja oskusi andev haridusvõrk on optimaalne jne.
Kui räägime mingit kutset andvast haridusest, siis räägime alati kahest eraldiseisvast haridussüsteemist: kutseharidussüsteemist ja kõrgharidussüsteemist. On nagu traditsiooniks saanud, et kutsekooli minnakse pärast põhikooli ja kõrgkooli pärast keskkooli.
Samas unustame ära, et tegelikult on rakenduskõrghariduse ja keskkoolijärgse kutsehariduse piir ähmastunud. Lihtsamalt öeldes, kui mamma-papa maksavad enda arvates kalli ja tulevikus kõrget palka kindlustava (rakendus)kõrghariduse eest, siis võib vabalt juhtuda, et nende võsuke saab tegelikult asjaliku kutsehariduse.
Väikese riigi tingimustes, kus kõik ressursid, nii inimesed – õpetajad ja õpetatavad – kui ka raha ja muud materiaalsed võimalused, on väga piiratud, peaksime kogu eriala andvat haridussüsteemi kompleksselt vaatama. Seega, esimene väide on, et kutseharidust ja eriti rakenduskõrgharidust tuleks vaadelda koos, eriti koolivõrgu optimaalsust ja erialade dubleerimist silmas pidades.
Tõsi, praegu ülikoolid veel keevitajaid õnneks ei koolita, aga ärijuhtimist õpetatakse küll igal pool. Järsk eristamise lõpetamine aitaks kaasa ka kutsehariduse maine tõusule ja tekitaks gümnaasiumilõpetajas tunde, et vahet pole, kus ta õpib, ka kutseharidus annaks väärika ameti.
Järgnevalt tuleksin selle kirjatüki põhiteema juurde. Mis haridusega töötajaid meil tulevikus kõige rohkem vaja oleks? Mõtleme ennast korraks tagasi aega, kui tule kasutamise võimalused olid juba avastatud, aga Skype’i veel ei olnud, olime küll puu otsast alla tulnud, aga käed käisid veel vastu maad.
Tean, et antropoloogia seisukohast ei ole näide kõige korrektsem, kuid tahan viidata, et tegemist on kauge minevikuga. Eeldame, et meil on erinevate oskustega koopainimesi: ühed, kes oskavad hästi kivikirvega oda teritada, paremal juhul tunnevad erinevaid odateritamise viise, teised on spetsialiseerunud tuletegemisele, kolmandad jahipidamisele.
Igaüks on tugev omas valdkonnas. Lisaks on hõimupealik, kes teab, kuidas karmides ilmastikuoludes ellu jääda: oskab teha tuld, valmistada relvi, võidelda vaenlastega, jahti pidada ja muul viisil oma hõimu eest hoolitseda. Haridusstandarditesse ümber tõstes võiks siis öelda, et pealikul oli kõrgharidus ja teistel kutseharidus. Võib tuua ka teise võrdluse: üks haridustase õpetab malenuppe tegema, teine nende nuppudega mängima.
Kutskool annab ameti ja konkreetsed oskused, kõrgkool annab (peaks andma) laiema hariduse, analüüsivõime, võime töötada väga erinevates ametites ja eluvaldkondades. Eriti kehtib see paljukirutud sotsialia ja humaniora valdkondade kohta. On see ühiskonna seisukohalt mõistlik? Keda tahavad praegused ettevõtjad?
Ettevõtjad raiuvad nagu rauda, et neil on vaja oskustöölisi, neil ei ole vaja kõrgeltharitud valgekraesid, kes ei oska midagi peale kõrge palga küsimise. Heade oskustega torumees või elektrik või treial on see, kes päästab Eesti tööstuse, tööstus on kogu majanduse alus, järelikult päästetakse kogu majandus. Kas see ikka on nii?
USAs töötab sekundaarses sektoris, kuhu kuulub töötlev tööstus, energeetika ja ehitus, ehk siis «tootval tööl» 19 protsenti tööjõust, teeninduses 79 protsenti. Šveitsis on vastavad näitajad 22 protsenti ja 74 protsenti, lähinaabritel soomlastel töötab sekundaarses sektoris 25 protsenti ja teeninduses 71 protsenti. Tootval tööl ülekantud tähenduses, sest ka juuksur annab toodangut, selleks on näiteks soengud, õpetaja toodang on õpilaste teadmised jne.
Kõik kolm riiki esindavad mingil määral ühte või teist Eesti unelmate mudelit, olgu selleks siis angloameerika tüüpi turukapitalism, Põhjala finantsmeka või Skandinaavia tüüpi heaolumajandus. Eestis on tööstuses hõivatud 2009. aasta keskmiste näitajate järgi 31 protsenti ja teeninduses 64 protsenti töötajatest. Meil on seega tunduvalt rohkem inimesi «tootlikul» tööl kui arenenud riikides. Mida nad valmistavad?
Valdavalt madala lisandväärtusega (loe: odavat) toodangut. Mis annab alust niimoodi väita? Esiteks ekspordi analüüs ning laiemalt lisandväärtuse, kasumlikkuse ja hõive omavaheliste seoste vaatlus.
Aga on ka palju lihtsam viis seda teha. Mis on praegu meie ettevõtjate probleem? Vastus on, et palgad. Palgad ei ole läinud tagasi kriisieelsele tasemele ja raske on püsida rahvusvahelises konkurentsis. Või teine mure, palgad on küll langenud, aga selle palga eest ei taha keegi tööle tulla ehk on tegemist tööjõupuudusega.
Aga kas keegi on küsinud, mida näitavad madalad palgad? Need näitavad seda, et valmistatakse kaupa, mille eest ei saa maailmaturul kõrget hinda küsida ehk mis on madala lisandväärtusega. Kui hind on madal, siis ei saa ka ettevõte suuremat tulu, et maksta kõrgemat palka. Väga lihtne ja loogiline, majandusteooria mõttes suisa elementaarne.
Kui nüüd mõnes harus on palgad buumi tagajärjel jäänud liiga kõrgeks ja ollakse konkurentsist väljas, siis tegelikult näitab see, et tahetaks ikka tagasi odava tööjõu eelist, et endistviisi jätkata. Olukord ei muutu enne, kui suudetakse hakata tootma paremaid ja kallimaid asju, näiteks töödeldud puidu asemel valmistama puitmaju või särkide asemel õmblema sisseehitatud mp3-mängijaga jopesid, kui mõni ekstreemsem näide tuua.
Kuidas on kõik see seotud alguses räägitud kutsehariduse ja kõrghariduse teemaga? Tänapäeva tööturg muutub üha dünaamilisemaks, Eesti ettevõtja edukuse võti on tarnimise kiirus ja tootmise paindlikkus. See tähendab ka, et tööjõud peab olema õppimisvõimeline ja haritud.
Praegu oleme kahjuks seisus, kus kutsekoolidesse läheb kaks kolmandikku lastest pärast põhikooli, üks kolmandik pärast keskkooli. Pärast põhikooli üritatakse anda inimesele keskharidus, mis ei ole päris samal tasemel kui keskkoolis, samal ajal saab ta ameti. Ta õpib konkreetseid oskusi, à la kuidas nooleotsa teritada. Ta ei õpi seda, kuidas turumajanduse tingimustes elu jääda.
Miks ma nii väidan? Praeguste töötute seas on põhikoolijärgse kutseharidusega (joonisel kutsekeskharidus põhikooli baasil) inimeste osakaal üks suuremaid, tunduvalt suurem kui kõrgharidusega inimeste osakaal. Töötuse määrade vahe on jämedalt võttes neljakordne (2009. aasta ETU andmed)! Samas saavad keskharidusjärgse kutsehariduse omandanud tööturul palju paremini hakkama.
Ma arvan, et meie kutsehariduse propaganda teravik on natuke vale koha peal. Õigemini, seda teravikku nagu ei olegi. Me ei peaks mitte niivõrd propageerima lihtsalt kutseharidust kui sellist, kuvõrd peaksime suutma kutseharidussüsteemi meelitada keskkoolilõpetajaid. Just sellise haridusega inimesi on meie tööstusel tulevikus kõige rohkem vaja.
Kui me seda ei tee, siis toimub turul iseregulatsioon ja me näeme, kuidas kõik tunglevad kõrgkoolidesse, kus omandatakse haridus, konkreetsed oskused hangitakse hiljem juba tööl. See on kahlemata võimalik arengutee, iseasi kas ühiskonna seisukohalt kõige ökonoomsem ja optimaalne.