Juhtkiri: kõik võib olla tuksis, aga lootus püsib

Foto: Urmas Nemvalts

«Tsipras keeras kõik tuksi.» Need eurotsooni ühe ametniku sõnad Reutersile kirjeldavad segadust, mille Kreeka valitsusjuhi telepöördumine laupäeva südaööl tekitas. Veel reede õhtul Brüsselis oli kõik paistnud veidi helgemates toonides: pea pool aastat kestnud läbirääkimiste järel Kreeka uue valitsusega uskusid Euroopa Liidu valitsusjuhid (või tahtsid uskuda), et kokkulepe Kreeka reformide jätkamise kohta saab teoks. Vaja oli seda eelkõige Kreekale endale: see oli tingimuseks 245 miljardi euro suuruse abipaketi viimase osa, 7,2 miljardi kättesaamiseks. Tähtaeg kukub juba homme, kui Rahvusvahelisele Valuutafondile tuleb tagasi maksta ligi 1,6 miljardit eurot.

Laupäeva südaööl aga teatas Kreeka peaminister, et see otsus nõuab rahvahääletust ning eile hommikul sai referendum parlamendilt rohelise tule.

Alexis Tsiprase telepöördumine on tähelepanuväärne mitte üksnes siseriiklikult suunatud sõnumi (nõustumine tehtud ettepanekutega tähendaks uut koormat Kreeka rahva seljas), vaid ka kujundikasutuse poolest, mis tõenäoliselt oli mõeldud rõhuma Euroopa Liidu süümele. Autoritaarsuse ja demokraatia vastandamine, viide Kreekale kui demokraatia sünnipaigale, mis saadab kõlava demokraatliku vastuse Euroopale, vihjab sellele, et Kreeka rahaliidust (ja sellega kujundlikult ka Euroopast) väljalülitamine oleks pea-aegu sama, mis heita kõrvale demokraatia aluseid endid.

Siit saab tõmmata paralleeli Kreeka rahaliitu vastuvõtmise ajal peetud diskussiooniga ja Prantsuse kunagise presidendi Valéry Giscard d’Estaing’i öelduga, et ei saa ju jätta Platonit uksele seisma. Seega võib kujundit tõlgendada ka nii, just nagu oleks muu Euroopa praegu see, kes Sokratese mürki jooma on mõistnud. Midagi ei ole parata, kujundid töötavad: isegi kui on õigus neil analüütikutel, kes leiavad, et Kreeka meenutab nii ühiskondlikult kui ka riiklikult pigem Balkanimaid kui Euroopat, on sümboliliselt sealt pärit need väärtused, millega Euroopa opereerib.

Mis edasi? Teisipäeval saab läbi Kreeka abiprogramm ning kukub tähtaeg, kui Kreeka peab IMFile tagasi maksma 1,54 miljardit eurot. 20. juulil peab Kreeka Euroopa Keskpangale tagasi maksma 3,5 miljardit eurot. Ateena sularahaautomaatide juures on sabad, miljard eurot võeti pankadest välja ainuüksi selle nädalavahetuse jooksul. Täna jäävad pangad ilmselt suletuks.

ELi liidrite pettumus Kreekas on arvestatav, kuid ust hoitakse siiski veel irvakil. Nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa on ajakirjanduse vahendusel edastanud pigem optimistlikke noote, ehkki toonitades, et kõik sõltub Kreekast endast. Kuid sugugi mitte kõik ei ole nii optimistlikud.

Austria rahandusminister Hans Jörg Schelling nimetas Kreeka käitumist pokkerimänguks, kus kaotus on alati võimalusena olemas. Mängu kujundi Kreeka käitumises tabas see ära hästi, kuid mängu endaga eksiti. Nagu BBC paar päeva tagasi märkis, on Kreeka rahandusminister mänguteooria ekspert, mille tuntuim näide on vangidilemma nimeline mõtlemisülesanne. Ja just selle valgel tuleks vaadata ka Kreeka olukordi ja käitumisi.

Olgu BBC pakutud teooriaga kuidas on, kuid millelegi Kreeka valitsus selles üsna segases olukorras ometi loodab. Vana-Kreeka tragöödiatest on tuntud deus ex machina, kes sekkub just siis, kui olukord on piisavalt hull ja soovitud liinist kõrvale kalduma kipub. Huvitav on, et ka analüütikud ei välista Kreeka probleemile ootamatuid lahendusi.