Kristina Kallas: kas Euroopat on tabanud põgeniketulv?

Kristina Kallas
, MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina Kallas
Kristina Kallas Foto: Peeter Langovits

Meil Euroopas tundub, et põgeniketulv tahab põliselanikud enda alla matta. Kuid ÜRO raport aitab asjad perspektiivi asetada. Proportsionaalselt maailma põgenikekriisi taustal on numbrid imeväikesed, kirjutab MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas.

Juuni keskel näitasid Prantsuse uudisteagentuuri AFP ajakirjanikud meile, mis toimus Süüria ja Türgi piiril, kus Türgi piirivalve püüdis veekahuritega eemale peletada tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Neid aeti tagasi piirilinna Akcakale Süüria poolele, Tell Abyadi. Tell Abyadi võtsid aasta eest oma kontrolli alla Islamiriigi võitlejad, kuid nädal tagasi algasid taas rünnakud, kui linna üritasid oma kontrolli alla saada Kurdi YPG võitlejad koos Vaba Süüria Armeega. Linn saadigi oma valdusesse 15. juunil – samal päeval, kui tuhanded süürlased üritasid oma elu päästes pageda piirilinna Türgi poolele. Põgenikud, lapsed kaenlas, hädapärased eluks vajalikud tarbed kotiga selga vinnatud, trotsisid veekahureid ja pressisid lõpuks läbi imepisikeste traataia sisse tehtud aukude.

Paar päeva hiljem kuulutas ÜRO, et mitte ainult Süüria, vaid kogu maailm on sõjas. World at War – just nii kurjakuulutav oli ÜRO põgenike ameti värskelt ilmunud raporti pealkiri. Maailma põgenike arv on saavutanud kõigi aegade rekordi. Koguni 59,5 miljonit inimest maailmas on oma kodudest pagendatud; neist 19,5 miljonit on põgenenud riigist välja ja 38 miljonit on põgenikud omaenda kodumaal.

Mitte kunagi varem ÜRO põgenike ameti 65 aastase ajaloo jooksul ei ole põgenike arv maailmas olnud nii suur. Arv kasvab kiirelt, iga päev ja igal kontinendil. Kui veel aasta eest ei olnud ÜRO põgenike kaardil Euroopa mandril ühtegi punast laiku, siis Ida-Ukraina sõda on põgenikeprobleemi 20 aastat pärast Balkani sõdasid ka Euroopasse toonud.

Uusi põgenikke ehk neid, kes pidid eelmisel aastal oma kodudest lahkuma, oli ligi 14 miljonit, neist valdav enamus (11 miljonit) otsis varjupaika oma riigi mõnes muus piirkonnas. Põgenemise põhjuseks on sõda või vägivaldne konflikt, tagakiusamine usu või grupikuuluvuse alusel ning loendamatud inimõiguste rikkumised.

Kolm aastakümmet oli Afganistani sõda peamiseks põhjuseks, miks maailmas kasvas põgenike arv. Eelmisel aastal aga haaras Süüria selle kurva edetabeli esikoha. Iga viies oma riigist põgenenud inimene maailmas oli süürlane.

Vaid kolme riigi – Süüria, Afganistani ja Somaalia – kodanikud moodustasid enam kui pool maailma kõigist põgenikest. Süüria konflikti eskaleerumine muutis Türgi maailma suurimaks põgenikke majutavaks riigiks. Enam kui kogu Eesti jagu inimesi – 1,6 miljonit – oli möödunud aastaks Süüriast Türki põgenenud.

Meile Euroopas tundub, et põgeniketulv tahab põliselanikud enda alla matta. Kuid ÜRO raport aitab asjad perspektiivi panna. Maailma kuue peamise põgenikke vastuvõtva riigi hulgas ei ole ühtegi arenenud majandusega riiki. 500 miljoni elanikuga Euroopa Liidule esitati möödunud aastal 626 000 varjupaigataotlust, millele saab juurde liita veidi vähem kui 5000 pagulast, keda osa Euroopa riike ÜRO programmi järgi endale igal aastal ümber asustavad.

See teeb keskmiselt ühe põgeniku iga 1000 Euroopa Liidu elaniku kohta. Võrdluseks – Liibanonis oli 232 põgenikku iga 1000 elaniku kohta ja Jordaanias 87. Euroopa ja teiste arenenud riikide koorem põgenike probleemiga tegelemisel kahvatub vähem rikaste maadega kõrvutades. 86 protsenti maailma põgenikest on vastu võtnud arengumaad ning terve veerand maailma põgenikest on põgenenud maailma kõige vaesematesse riikidesse.

Põgenetakse ikka eelkõige kas oma koduriigi turvalisemasse piirkonda või naaberriiki. Vaid olukordades, kus konflikt venib pikale ja põgenikud hakkavad otsima telklinnakutesse või kilemajadesse varjumise asemele pikaajalisemaid lahendusi, liigutakse edasi riikidesse, kus loodetakse alustada uut elu.

Kus on sõda, küsiks eestlane mõistmatult? Ööd on valged, ilm on läinud soojaks ja rahvaesindajad on läinud puhkusele. Rahu on maa peal. Kui aasta tagasi oli veel veidi närvikõdi, sest Venemaa krahmas endale Krimmi, Donbassis hakkasid paugutama raskerelvad ja Euroopa sõbrad käisid närviliselt sosistades küsimas, kas Narva on järgmine, siis tänaseks on ka see erutus üle läinud. Ukraina sõjastki ei kuule Eesti peavoolu meedias midagi, Süüriast ja Afganistanist rääkimata.

Maailmas valitsevad sõjad tõi meile koju hoopis Euroopa Liit, kes üsna karmilt andis teada, et Euroopa ei saa enam ennast kinni müürides põgenikekriisi pealt vaadata. Me peame hakkama üles näitama solidaarsust ja osalema nii ÜRO põgenike ümberasustamises kui ka abistama põgeniketulva all kannatavat Kreekat ja Itaaliat.

Põgenike arvud olid suured, tekitasid ehmatuse ja sellele järgnes üsna suure paanika Eesti elanikes. Jällegi, proportsionaalselt maailma põgenike kriisi taustal on arvud siiski imeväikesed.

Kui Eesti võtaks vastu 1064 põgenikku, teeks see juba riigis elavate pagulastega (104 inimest) kokku üheksa pagulast 10 000 elaniku kohta. Eesti enda seisukohast võetuna on tegemist siiski kümnekordse hüppega pagulaste arvus ja seda üsna lühikese aja jooksul. Eesti suudaks nad küll vastu võtta, majutada ja toita, kuid puudub ettevalmistus, mis aitaks põgenikel lühikese ajaga kiiresti kohaneda. Puudub seetõttu, et Eesti pole kunagi pidanud vajalikuks neid ettevalmistusi teha, lootes igal aastal, et küll see suurenev põgenikekriis meist mööda läheb.

Aga mida siis teha? Selge on see, et kõiki hädasolijaid ei ole võimalik Eestisse ja Euroopasse ümber asustada. Ümberasustamine puudutab siiski neid väheseid, kelle puhul muid alternatiive ei ole ning Eesti on teatanud oma valmidusest oma võimete piires neid ka vastu võtta. Kuid mis saab ülejäänutest?

Ilmselt ei vaja selgitamist see, et kogu maailm peaks oluliselt rohkem panustama kõigi sõjaliste konfliktide lõpetamisesse. Kuid kogu maailm ja eelkõige rikkamad riigid peaksid panustama rohkem humanitaarkriisi leevendamisse ehk toetama rahaliselt ja muude ressurssidega rohkem ÜRO tegevust. Looma rohkem ajutisi turvaalasid ja samal ajal pöörama tähelepanu pikemaajaliste lahenduste leidmisele laagrites elavatele põgenikele. ÜRO tegeleb kõigi nende lahendustega juba täna, kuid tema ressursid ei ole kasvava humanitaarkriisi tingimustes piisavad.

Eesti panus ei saa meie väiksust arvestades olla suur, kuid seda enam peaksime enda jaoks läbi mõtlema, kuhu suunata abi teravik. Pikaajalisi lahendusi silmas pidades peaks Eesti peatähelepanu pöörama laste kaitsele, eelkõige aga nende hariduse saamise võimalustele. Maailma 19,5 miljonist oma riigist lahkunud põgenikest moodustavad lapsed tervelt poole!

Sõda ei hävita üksnes praeguse põlvkonna elutingimusi, vaid võtab inimväärse elu perspektiivi ära ka tulevastel põlvedel, kelle haridustee jääb sõja tõttu pooleli. Väga paljud sõjapõgenikest lapsed ei ole aastaid koolis käinud. Tuleb toetada koolide loomist seal, kus lapsed praegu elavad, kutse omandamise võimaluste loomist noorukitele, aga ka stipendiumiprogramme sõjapõgenikest lastele meie ülikoolides õppimiseks.

ÜRO Põgenike Ülemvolinik Antonio Guerres pidas oma 20. juuni rahvusvahelise pagulaste päeva kõne kurbades nootides. Rõõmustada pole ju millegi üle, vaid üha tumedamad murepilved on laskumas ÜRO kohale, kelle koormus maailma tabanud põgenikekriisiga tegelemisel kasvab, kuid riikide toetus ei ole vajadusega kaasa tulnud.

Guerres tuletas maailmale meelde, et hoolimata meie erinevustest oleme võtnud vastastikku üldinimliku kohustuse anda varjupaika neile, kes on sunnitud oma kodudest pagema sõja või tagakiusamise pärast. Oleme suhtunud põgenikesse kui inimestesse, kes väärivad meie kaitset, sest mitte keegi ei vääri olla põgenik. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles