Evelyn Kaldoja: poe-, terrori- ja gripipaanika

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: Liis Treimann

Et mu töökoht asub täpselt kahe suurpoe vahel, pole ma maailma suurim osturallide ja hullupäevade austaja. Aga poodnike tekitatud ostupaanikad tunduvad täitsa sümpaatsed võrreldes ravimitöösturite seagripipaanika ja oma eelarveampsu ootavate julgeolekuagentuuride terroripaanikaga.


Esiteks. Ei suvalises rahvarohkes maailma punktis luurava terroristi ega seagripi vastu saa lihtinimene just palju teha – kui tuleb, siis tuleb. Ostupaanikat on hõlbus eirata või sellega ogaruseni kaasa minna.

Teiseks. Ostupaanikast tõuseb tulu nii poele kui hulluks aetud rahvale, kes võib soodsalt soetatud WC-paberit pärandada kas või mitu põlve. Terrori- ja gripipaanika kasvatavad küll julgeolekusektori või ravimifirmade käivet, kuid lihtrahva kanda jäävad vaid kasvanud ettevaatuskulud ja hirm.

Kolmandaks. Poodlemishulluse käigus ei lööda kellelegi õlga süstalt üleöö leiutatud vaktsiiniga, mille kõiki kõrvalmõjusid veel ei teata, ega sunnita ka kedagi seisma röntgenkaamera ees või võtma avalikus kohas pealt püksirihma.

Neljandaks. Ostupaanika on piiratud nii ajas kui ruumis – üht poodi võib ju neli päeva vältida, aga et terrorism ja nakkushaigused ei paista kuhugi kaduvat, oleks kindlaim ettevaatusabinõu aegade lõpuni teraspunkris elamine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles