Vabadussõjalaste koosolek Pärnus, kõnet peab üks nende juhte Artur Sirk.

FOTO: Vikipeedia

Päts, Laidoner ja Tõnisson peavad Eesti ajaloo parnassil peatselt ruumi tegema Artur Sirgule ja tema mõttekaaslastele, kirjutab riigikogu vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühma esimees Jaanus Karilaid (Keskerakond) Postimehe arvamusportaalis.

Hämmeldusega loen ja jälgin Ilmar Raagi, Andres Kasekampi ja Olev Remsu erutust riigikogu vabadussõjalaste rehabiliteerimise üle. Ilma, et meie saadikurühmaga oleks kordagi otsekontakti üritatud võtta ja arvamusi võimaliku teema käsitluse üle vahetada, antakse hoobilt hinnanguid ja sildistamise hoog ei näi vaibuvat.

Appi, poliitikud hakkavad ajalugu ümber kirjutama, appi, poliitikud teevad propagandatrikki! Tagatipuks sobitab kirjanik Remsu veel igaks juhuks ka kurikuulsa Hjalmar Mäe vapsidekonteksti, jättes targu mainimata, et pea seitse aastat oli Mäe otseselt seotud Jaan Tõnissoni erakonnaga, aga vabadussõjalaste liikumise liige ta ei olnud. Juba on aga üks stamp jälle kinnistatud ja «vajalik» alateadvuslik konnotatsioon loodud.

Märgid saadavad meid ideoloogia juurde ja ideoloogia märkide juurde. Mäe on märgilise tähendusega isik ning tema teadlik ja pidev seostamine vabadussõjalaste olemusega on sügavalt väär. Juba siit tuleb antud toetusrühma positiivne leid.

Mürgeldasid sotsid, mitte vapsid

Remsu seostab oma artiklis vabadussõjalasi isikukultusega ja koosolekutel tehtava mürgliga, viidates viimaste nn lööksalkadega. Siit tuleb meie toetusrühma teine positiivne leid. Tasub hinnata tolle aja ajastu vaimu ja lugeda kõikide tolle aja erakondade väljaandeid. Esiteks, eitas vapside juht Artur Sirk ajalehes Võitlus otseselt juhikultuse põhimõtet, aga mida korraldas võimuga Konstantin Päts, seda teame me kõik.

Seega juhikultuse sidumine eelkõige vabadussõjalastega on arusaamatuvõi ideoloogilisest väärhinnangutest kantud. Teiseks, kõige riiakamad oli tolle aja erakondadest just sotside erakonna löökrühmad. Sotsid olid ka esimesed, kes nõudsid vabadussõjalaste liikumise keelustamist. Sotsid olid ka need, kes käisid NSVLi saatkonnas Tallinnas saamaks juhtnööre vapside paralüseerimiseks. Viimane tõik on olnud ühiskonna teadvuses teadvustamata.

Kolmas positiivne leid on seotud ajaloo ja poliitika vahekorra teadvustamisega. Ükski tõsiseltvõetav teadlane ei lase ühelgi poliitikul endale ette kirjutada teadustöö järeldusi ega lähtepositsioone. Ja karta, et poliitikud kasutavad Eesti ajalugu omakasupüüdlikult.... Seda on kogu aeg tehtud – vaadake Mart Laari katsetusi jätta Rahvarinne oma ajaloolehekülgede ääremärkusteks, vaadake kui palju on poliitikuid üritanud end haakida Pätsi, Laidoneri, Poska ja Tõnissoni külge. Kas me oleme varem siis valust karjatanud?

Ei, sest just vaba ühiskonna tunnus on julgus vabalt arutleda. Olev Remsu ja Ilmar Raag tahavad kontrollitud ja suletud ühiskonda, kus kõik on kontrolli all ja kus kinnistunud kaanoneid keegi puutuks. Head kolleegid, teile on see nähtavasti valus, aga Päts, Laidoner ja Tõnisson peavad Eesti ajaloo parnassil peatselt ruumi tegema Artur Sirgule ja tema mõttekaaslastele. Ma ei uskunud, et see protsess just nüüd nii kiirelt läheb, aga selle eest siirad tänud Remsule ja Raagile.

Mõistame riigipöörde hukka

Kus on täna see riiklikult tähistatud koht, kus oleks võimalik avaldada austust vabadussõjalaste liikumisele? Miks Pätsile ja Laidonerile on , aga vapsidele mitte? Teeme suure leppimise, ärme võta maha eelnimetatuid, aga taastame õiglusehuvides meie ajaloolist mälu. Artur Sirk kui võimsaima rahvaliikumise liider väärib seda. Meie saadikurühma liige Aadu Must on avaldanud mulle oma idee, et võiks aidata kirjastada uuesti Karl-Robert Pusta mälestusi saadiku kuluhüvitistest. See kindlasti rikastaks meie poliitilist mõtet ja kultuuri.

Lõpetuseks. Olen nõus ajaloodoktor Jaak Valgega, vabadussõjalaste toetusrühm võib alati debati arenedes oma eesmärke täpsustada. Vabadussõjalaste järeltulijate ees vabandamine riigikogu poolt on ehk liiga kitsas lähenemine ja parem sõnastus oleks tõesti kui riigikogu mõistaks ametlikult hukka 1934. aasta riigipöörde – sellega saaks mitu probleemi korraga lahendatud. Ja vabadussõjalased võiks olla meie ühiskonna eri leeride leppimise allikas.