Kaarel Tarand: kuhu küll kõik juhid jäid?

Kaarel Tarand
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Tarand
Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Soovitus avaliku sektori asutustele ja ettevõtetele, aga ka vabaühendustele ja muudele: vältige juhi vahetust nii kaua kui võimalik, sest peaaegu kindel on, et vana ja kehva asemele tuleb uus ja viletsam või siis saab protseduuri käigus lihtsalt kogu asutuse maine korralikult kahjustada. On erandeid, aga süsteemi üldhäälestus paistab aina enam olevat selline, mis andekale ja võimekale lootust ei anna. Nad ongi reeglina loobunud, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Kevade jooksul on kolmes liikmete arvult suuremas erakonnas juhti valitud või vahetatud ning sama kõnekalt ühes vahetamata jäetud. Igaüks neist sündmustest on olnud omamoodi farss, mille esitajate motiivide tõlgendamiseks peab aina enam kasutusse võtma omaaegsete sovetoloogide töövõtteid (näiteks hinnati võimuvõitluse seisu kompartei poliitbüroos selle alusel, millises järjekorras parteibossid Moskvas Lenini mausoleumi tribüünil paraadi vastu võtsid).

Reformierakonnas senisele juhile kindaviskajat ei olnud ja erakond tervikuna jätkas sellega aeglase enesetapu kursil. Kokkutõmbumise esimeses faasis kindlustas juhi lähikond enda positsioone varem parteile alati oluliste läänimeeste väljajätmisega juhatusest. Kui võimu maakonnalinnades enam partei sisehierarhias ei väärtustata (välja jäid ju nii Tartu, Pärnu kui ka Haapsalu taustaga juhatuse kandidaadid), siis järelikult ongi parteitöö mentaalne müür joonistatud kuskile Harjumaa piirile.

SDE ja IRL teesklesid viimase hetkeni võistlust ja kahe kandidaadi olemasolu. Sven Mikser aga lõi ametlikku jõu mõõtmist siiski kartma ja Jaan Männik on Eesti poliitikas püsivalt audi poolel mänginud, ise ainsana eksiarvamusel olles, justkui kuuluks joonetagune ala ka mänguväljaku külge. Niisiis olid needki sisuliselt kuskil ja kellegi poolt juba eelotsuse alusel välja sorteeritud ametimehe kohale kinnitamine, mitte päris võistlus. Häälekas demokraatliku valiku teesklemine.

Puuduva konkurentsi tingimustes on saavutatud tulemused kõnekad. Millist tegelikku toetust naudivad parteijuhid oma erakonna liikmete seas? Võrreldes saadud häälte arvu erakonna liikmete hulgaga, saame juhtide toetuseks järgmised suhtarvud (liikmete üldarve 10. juuni seisuga): Taavi Rõivas 750 / 12 729, Margus Tsahkna 685/9696, Jevgeni Ossinovski 443/6156 ehk protsentides väljendatult 5,9, 7,1 ja 7,2 protsenti. Mitte just muljetavaldav.

Nigelate arvude selgituseks viitavad erakonnad sisereeglitele, valimiskorrale, aga see tõstatab ka küsimuse, et miks neil siis on sellised reeglid, mis ei motiveeri liikmeskonda juhi valimisel osalema, vaid pigem naeruvääristavad protseduuri. Vastus on lihtne, just need reeglid on sobivad selleks, et juhtkond hoiaks asju kindlalt oma kontrolli all, et midagi juhuslikku ei sünniks. Lühinägelik, ent tüüpiline: väites, et valitakse «noori Kallaseid», valitakse tegelikult vanu Brežneveid.

Eelöelduga teen ehk Jevgeni Ossi­novskile pisut liiga, sest tema valik sarnaneb pigem Gorbatšovi omaga: kui oled põhimõtetega (sotsiaaldemokraat), pole sul peagi parteid, sest alalhoidlikele Lõuna-Eesti väikefarmeritele ja ülejooksikutest karjeristidele, keda on aastatega massiliselt sotside künkatipule roninud, lähevad päris vasakvaated ühtviisi vähe korda. Vastus on paari aastaga käes.

Parteide ebaproportsionaalselt suur kaal ühiskonnaelus on viinud meid olukorrani, kus parteide siseelu siirded tungivad kõikjale avaliku ühiskonna elukorralduse struktuuridesse. See jutt pidigi olema järelehüüe akadeemilisele demokraatiale, kuid ilma eelloota võinuks tehnikaülikooli rektori valimisel juhtunud katastroof näida isoleeritud üksiksündmusena, mitte süsteemse vea tagajärjena.

Nii TTÜ kui ka Tartu ülikooli juhtimise reformimisel mõne aasta eest lähtusid asja poliitilised otsustajad (akadeemiliste kaasajooksikute osalisel toel) arusaamast, et tõelised juhtimisteadmised asuvad väljaspool akadeemiat ning hoopis riigi valitsus (see tähendab, parteiladvik) teab kõige paremini, kes sobib vastavalt kuratooriumi või nõukogu liikmeks.

Näiliselt andsid ülikoolipered tüki oma senisest autonoomiast vabatahtlikult ära. Tagajärjed olid kiired tulema. Ja probleem ehk polegi niivõrd valijate isikus või juhtimisskeemis. Äpardunud valimistoiminguid erakondades ja mujal läbiv tunnus on hääletamise salajasus. Salajasus on ülioluline põhimõte üldvalimistel, kus keskmine kodanik peabki olema vaba vastutusest valimistulemuse eest. Salajasuse mõte on kaitsta nõrgemat.

Mõttekaaslaste või ekspertide seltskonnas juhi valimine peaks käima hoopis teistel alusel. Mis mõte on mõttekaaslastel, kes sind avalikult toetada ei taha ega julge? Salajasus soosib niisugustes olukordades silmakirjalikku käitumist, valetamist ja mängurlust, mitte sirgjoonelisust ja põhimõttekindlust.

Kogu häbiväärne jama tehnikaülikoolis jäänuks olemata, kui kuratooriumi liikmed oleksid lihtsalt avalikult kätt tõstnud. Aga see oleks saanud sündida vaid juhul, kui need liikmed oleksid ka avalike ja selgete protseduuride alusel kollektiivse juhtimise positsioonidele valitud. Oleksid oma kohta väärt. Praegu ei tea ükski juht, kes on tema tegelikud toetajad. Mis teeb nad igaks juhuks kuulekaks. Sõnakuulmatud ei hakka sellises raamistikus kandideerimagi. Ja lõpuks on kõik juhtimata ning formaalsete juhtide lipukirjaks «Allaheitlikkus viimse veretilgani».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles