Venemaa president Vladimir Putin

FOTO: SCANPIX

Ida-Euroopas toimub infosõda ja kaalul on arusaam sellest, mis toimub Ukrainas. Nii Venemaal kui Lääneriikides öeldakse, et vastaspool kasutab propagandat kergeusklikega manipuleerimiseks, kirjutab Londoni Ülikooli kolledži järeldoktor Joanna Szostek veebiväljaandes The Conversation.

Mai keskel näitas Vene riigitelevisioon kuue minuti pikkust raportit sellest, milliseid «sõjalisi formatsioone» kasutatakse «Venemaa vastu» internetis ja meedias. Selle all oli mõeldud Ukraina informatsiooniministeeriumi loodud vabatahtlike infoarmeed ja «müüdimurdjaid», keda Brüssel loodab värvata, et kaitsta idapartnerluse initsiatiivi Venemaalt tuleva valeinfo eest.

Nädal hiljem toimus Läti pealinnas Riias konverents, kus sajad ajakirjanikud ja eksperdid arutasid, kuidas «Vene infoohule» vastu astuda. Konverentsil osalesid Euroopa Liidu ametnikud, kes lubasid kümnete miljonite eurodega toetada «vaba meediat» kuues idapartnerlusriigis.

Vene televisiooni Ukraina sündmuste kajastus on väga emotsionaalne ja kallutatud, mõnikord täieliku väljamõeldise piirini. Eesmärgiks on õhutada viha Lääneriikide ja Ukraina vastu, kes Vene võimude sõnul on süüdi Donbassi traagilises olukorras.

Ida-Ukraina. Foto: Scanpix

FOTO: SCANPIX

Infosõda

Pole üllatav, et Venemaa halvustava retoorika sihtmärgid – Ukraina ja Lääneriigid – tahavad vastata Vene meedia väidetele.

Hiljuti ühines Venemaa jälgijate kooriga Briti mõttekoda Chatham House, mis nõuab Lääneriikidelt suuremaid investeeringuid Kremli valeinfo levitamise takistamiseks.

Üks prominentsematest isikutest, kes nõuab Lääneriikidelt intensiivsemat vastupropagandat, on Briti autor Peter Pomerantsev. Ta kirjutas möödunud aastal raporti sellest, kuidas Venemaa informatsiooni relvana kasutab. Pomerantsev toetab alternatiivse venekeelse info levitamist publikule, mis on Kremli propagandale vastuvõtlik. Selle idee kohaselt peaks kallutatud ajakirjandusele, mida rahastab Vene riik, vastama Lääneriikide poolt finantseeritud kvaliteetajakirjandusega.

Võidelda riigi poolt rahastatud meedia vastu veel suurema hulga riigi poolt rahastatud meediaga (olenemata kvaliteedist) ei muuda tõenäoliselt inimeste arvamusi.

Suuremal osal Ida-Euroopa venekeelsest elanikkonnast on juba läbi interneti võimalik ligi pääseda paljudele alternatiivsetele uudisteallikatele. BBC-l on vene haru ja eksisteerib ka USA toetatud Raadio Svoboda, aga ka kohalikud veebiväljaanded nagu muduza.io ja tvrain.ru.

Vene keelt kõneleval digiajastu põlvkonnal on palju võimalusi informatsioonile ligi pääseda. Probleem on aga selles, et tuleb teada, millist infot tasub usaldada.

Probleem riiklikult rahastatud meediaga

Lääneriikide rahaga loodud meediaväljaannetel puudub usaldus Kremli retoorika mõju all oleva publiku seas. Ja kui Lääs rahastaks salaja, siis saadaks see negatiivse sõnumi meedia läbipaistvusest. Enamik vene vaatajaid tõenäoliselt ignoreeriksid telekanaleid, mis on selgelt seotud Läänega, samamoodi nagu näiteks briti vaatajad väldivad Kremli toetatud RT-d.

Vladimir Putin Vene televisioonis. Foto: Scanpix

FOTO: ALEXANDER NEMENOV/AFP

Samuti tekib risk Venemaalt tulenevaks vasturünnakuks. Endise Briti suursaadiku Roderic Lyne’i sõnul on Vladimir Putin paranoiline ning näeb, et Venemaa on juba sajandeid olnud Lääneriikide sihtmärk. Sama paranoilised on paljud Venemaa elanikud.

Kui Läänes räägitakse iseseisva meedia toetamisest ja samas lauses mainitakse ära «Venemaa info vastu võitlemine», siis toetab see Venemaa seisukohta, et niimoodi demokraatia eest võitlemine on lihtsalt varjatud geopoliitika. Kõige tõenäolisem vastus Venemaa poolt oleks veel suuremas hulgas propagandat ja sõnavabaduse piiramist.

Infosõja tulemus

Infosõjas pole võitjaid. Kirjeldamaks kommunikatsiooni sõnadega «relv», «ähvardused» ja «kaitse» on sellele juba iseenesest kahjulik ning muudab dialoogi võimatuks. Teise osapoole kuulamine muutub «ohtlikuks tegevuseks» ja neid, kes seda teevad, nimetatakse naiivseteks lollideks. Dialoogita jätkab aga halvenemist julgeolekuolukord Ida-Euroopas.

Kui Lääneriigid tahavad Vene propagandale vastu astuda, siis tuleks vaadata uudiste rahastamisest kaugemale. Nad peaksid hoopis aitama Ukrainat ja teisi samas piirkonnas asuvaid riike, et nad saaksid luua majandusliku keskkonna, mis toetab tervet, konkureerivat meediaturgu ja haridussüsteemi, millest väljuvad kriitilised mõtlejad.