Vivika Halapuu: kas me teeme liiga lihtsat tööd?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vivika Halapuu
Vivika Halapuu Foto: Haridusministeerium

Belgias töötav Eesti õpetaja Markko Mattus kirjutas 5. juuni Postimehes, et «me kohutavalt palju õpime, kogu aeg täiendame anumat, aga sellega ei tehta suurt midagi peale testide sooritamise ja koondhinde saamise». Rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC andmed viitavad teatud määral samale suundumusele, kirjutab haridus- ja teadusministeerium PIAAC uuringu analüütik Vivika Halapuu.

Eesti troonib üleharitute pingereas

Peatselt avaldatava aruande kohaselt leiab üle kolmandiku Eesti hõivatutest, et nende töö saamiseks piisaks tegelikult madalamast haridustasemest, kui neil on. PIAACis osalenud riikide hulgas oleme üleharituses esimesed. Ühest küljest võiks öelda, et oleme heas seisus – meil on palju kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, mis on kasulik, et tagada paremat kohanemisvõimet kiiresti muutuvate majandusoludega. Teisalt on fakt, et väga suur hulk üleharituid tähendab haridusse tehtud investeeringute madalat tasuvust. Kui inimeste koolitamiseks on kulutatud suur hulk raha, kuid inimesed õpitut tegelikkuses rakendada ei saa, on tegu raiskamisega.

OECD 2011. aasta aruandes osutati probleemile, et paljukõlanud järeldust – majandusliku edu tagamiseks tuleb tegeleda kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamisega – võetakse paraku kui midagi iseenesestmõistetavat, unustades nõudluse nende oskuste järele. PIAACi tulemuste põhjal näib see ka Eestis siin-seal kehtivat.

Enam kui pooled hõivatutest teevad suhteliselt lihtsat tööd

55 protsenti hõivatutest leiab, et nende töö saamiseks piisab keskharidusest või madalamast haridustasemest ning madalama haridusnõudlusega töökohtadel hõivatute hulgas on rohkem neid, kes leiavad, et nende töö tegemiseks piisaks tegelikkuses veel madalamast haridustasemest. See on vastuoluline olukorras, kus paistame teiste riikide hulgas silma magistri- ja sellega võrdsustatud kraadidega inimeste suure osakaalu poolest. Nii bakalaureuse- kui magistrikraadi peab oma töö saamiseks vajalikuks vaid kümnendik töötavatest inimestest ja doktorikraadi peaaegu olematu 0,5 protsenti.

Foto: HTM

Valgekraedelt nõuame teiste riikidega võrreldes töö saamiseks kõrgemat, sinikraedelt madalamat haridust

Tegevusalad, kus on eeldatavasti rohkem oskustemahukaid töökohti (finants- ja kindlustustegevus, haridus, kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, avalik haldus ja riigikaitse), on teiste riikidega võrreldes üsna sarnase haridusnõudlusega. Tegevusalad, kus domineerivad sinikraed (ehitus, töötlev tööstus), on kaldu pigem madala haridustaseme nõudluse suunas, vihjates võimalusele, et nendel tegevusaladel tehakse liiga lihtsat tööd võrreldes sellega, mida tehakse samal tegevusalal teistes riikides.

Tegevusalad, kus domineerivad valgekraed (hulgi- ja jaekaubandus, majutus ja toitlustus), on aga kaldu suhteliselt kõrgema haridustaseme nõudluse suunas, mis võib tuleneda nii sellest, et antud tegevusalad on Eestis teiste riikidega võrreldes tõesti keerukamad, kui võimalusest, et värbamisel on haridusnõudmised seatud asjatult kõrgeks, mis tingib nendel tegevusaladel oskuste ja hariduse ülejääki.

Miks me ikkagi üleharitute pingerivi troonime?

Põhjuseid võiks otsida kolmest kategooriast: esiteks üleminekuperioodil toimunud muutused majandussüsteemis, millest tingituna pidid paljud inimesed asuma tööle ametikohtadel, mis ei olnud seotud nende õpitud erialaga; teiseks suhteliselt suur kõrgharitute osakaal vanemate inimeste hulgas ja kolmandaks  liiga lihtne töö teatud valdkondades.

Nimetatud põhjustest kaks esimest käivad tugevalt käsikäes. PIAAC uuringu andmetel leiab sarnaselt varasematele töödele kinnitust, et üleharituid on enam vanemaealiste hulgas. Kui 16–24-aastastest leiab veerand, et nende töö saamiseks piisaks madalamast haridus­tasemest kui see, mis neil on, siis 55–65-aastaste hulgas oli vastav näitaja üle 40 protsendi.

Foto: HTM

Rahvusvahelises võrdluses ilmneb seejuures, et 45–65-aastaste hulgas ületab üleharitute osakaal Eestis aruandesse kaasatud riikide keskmist näitajat enam kui 20 protsendipunkti võrra. Nooremates vanusegruppides on erinevused väiksemad ning noorimas vanusegrupis on üleharitute osakaal Eestis sootuks 4 protsendipunkti võrra väiksem kui rahvusvaheliselt keskmiselt. See viitab tõsiasjale, et üleharituse suurt osakaalu põhjustab Eestis 1990. aastate algul aset leidnud ühiskondliku korra ja majanduskeskkonna muutus.

Huvitav on see, et mitmetes teistes Eestiga sarnaseid muutusi läbi teinud riikides – Tšehhis, Slovakkias ja Poolas – on üleharitute osakaal ka vanimates vanusegruppides selgelt väiksem kui Eestis. Põhjus peitub vähemalt osaliselt aga selles, et Eesti paistab silma väga suure kõrgharitute osakaalu poolest vanemate inimeste hulgas: üle 55-aastaste seas on meil kõrgharidusega 38 protsenti, Tšehhis, Slovakkias ja Poolas 15 protsenti või vähem. Tegu on inimestega, kellest paljud on omandanud oma hariduse erialadel, mida ei pruukinud olla võimalik rakendada taasiseseisvunud Eestis.

Ei saa mööda ka kolmandast küsimusest, kas meie töökohad ongi teiste riikidega võrreldes lihtsamad? Jah ja ei. Näiteks on mitmeid tegevusalasid, kus paistame oskuste kasutusintensiivsuse poolest töökohtadel silma rahvusvaheliselt keskmisel tasemel või üle selle (veondus ja laondus; majutus ja toitlustus; avalik haldus ja riigikaitse; hulgi- ja jaekaubanduse; haldus- ja abitegevuste, kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus ning info ja side), samas paistab töö Eestis olema mõnevõrra lihtsam töötlevas tööstuses ja põllumajanduses. Et töötlev tööstus on seejuures ühe suurima hariduse ülejäägiga inimeste osakaaluga, tekib küsimus, kes ja mida saaks ja peaks tegema, et seda tegevusala arendada?

Kas koolitada vähem või rakendada rohkem?

Esimese hooga võiks naiivselt väita, et kui kõrgharituid on liiga palju, siis koolitame neid vähem. Nii lihtne see – nagu eelnevast näha – siiski ei ole. Olukorras, kus üleharitute osakaal noorimas vanusegrupis rahvusvahelisest keskmisest ei erine (või on isegi alla selle), on ilmne, et tegu ei ole praegusest koolisüsteemist tuleneva ebaefektiivsusega. Kuna alla oma kvalifikatsiooni töötavad pigem vanemaealised, on selge, et tegeleda tuleb pigem üleharitute täiendus- ja ümberõppega, aga ka muudatustega töökohadel, mis võimaldaks inimeste oskusi tõhusamalt ära kasutada.

Oluline on, et inimesed, kes töötavad oma õpitud erialast erineval ametikohal, omandaks tööks vajalikud oskused. Kuigi üleharituse nimetus viitab olukorrale, kus inimesele täiendavaid uusi oskusi vaja pole, ei tähenda üleharitus tingimata oskuste ülejääki. Sageli on inimesel küll hariduse ülejääk, kuid samas ka oskuste puudujääk. Sellele trendile viitab ka fakt, et Eesti töötajate hulgas on keskmisest suurem nende osakaal, kes leiavad, et vajaksid oma tööülesannetega paremaks toimetulekuks täiendavat koolitust.

Foto: HTM

Üleharituid, kelle omandatud eriala kaasaegsesse majandussüsteemi ei passi, aitab ümberõpe. PIAACi tulemused näitavad, et infotöötlusoskused, mis loovad soodsa baasi uute oskuste omandamiseks ja ümberõppeks, on Eesti täiskasvanute hulgas heal tasemel. Paraku jääb lahtiseks küsimus, keda ja millistele erialadele koolitada.

Lisaks võivad probleemid täiendus- ja ümberõppe puhul olla ka vajadustes ja võimalustes. Kui inimene on oma töö jaoks üleharitud ja madalamat kvalifikatsiooni nõudev töökoht ise ei muutu, puudub inimesel tööst tulenev vajadus uusi oskusi omandada. Et meie tööd on mõnedel tegevusaladel liiga lihtsad, peab rõhutama töökohtade targemaks ja oskustemahukamaks muutmise vajadust.

Samas on selge, et nii nagu inimeste suunamine üha enam kõrgharidusse ei tohiks olla eesmärk omaette, ei toimi ka töökohtade keerukamaks muutmise loosung ilma reaalse vajaduseta. Ent vajadust tuleks näha kasvõi selles, et teha senine töö ära kiiremini ja vigadeta. Sisuliselt räägime ju kõrgemast tootlikkusest.

Üheks barjääriks on ka hoiakud: Eestis on nende üle 40-aastaste osakaal, kes peavad end õppimiseks liiga vanaks, märgatavalt suurem kui enamikus teistes Euroopa riikides. Selle barjääri ületamine on oluline, kuna see takistab inimesel koolituseni jõudmast ning võib pärssida ettevõtete arengut.

Näiteid siin-seal tolmu koguvatest seadmetest, mis kunagi aktiivsesse kasutusse ei jõudnud, on ilmselt rohkem kui üks. Et seda vältida, peavad masinatesse tehtavad investeeringud käima käsikäes investeeringutega inimestesse – nii nende hoiakute kui ka oskuste arendamisse. Kui hirm uue ja tundmatu ees on ületatud ja uued oskused omandatud, tekib eduelamus ka vanemates õppurites.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles