Liis Vaksmann

FOTO: Sander Ilvest

Väike tüdruk vaatab järjekordselt mõnda muinasjuttu keskaja kangelastest, kus peategelasteks on prints, printsess ja õel kasuema. Juba tundubki, et olukord on lootusetu, kuid viimasel hetkel jõuab prints valgel hobusel sündmuskohale ja päästab imekauni näitsiku. Nõiale näidatakse koht kätte, noorpaar ratsutab üheskoos loojangu poole. 

Paarkümmend aastat hiljem otsib see tüdruk oma printsi valgel hobusel. Millegipärast ei sobi talle ükski: mees on klammerduv, lühike, paks, punapea, laisk jne. See nimekiri võiks olla kilomeetreid pikk.

Miks ei suuda tänapäeva naine leida Härra Õiget? Naistel on äärmiselt vale arusaam suhetest. Me leiame, et prints tuleb, niidab meid sarmiga jalust, kingib pidevalt lilli, laulab akna taga serenaadi ja võitleb kõige kurja vastu.

Reaalsus on aga hoopis teine. Prints valgel hobusel saabub odava autoga, aga kostitab kallis restoranis, sest soovib endast head muljet jätta. Nii on lihtsam naine voodisse saada. Viimase paari aasta jooksul on naised selgeks õppinud, et kohe esimesel kohtumisel ei tasuks voodisse ronida – see on liiga lihtne. Seega oodatakse teist või kolmandat kohtumist, mil lastakse oma kaitsemüürid alla ja allutakse oma tõelistele ihadele.

Mis aga edasi saab, on juba klišee: mees kaob pildilt ja printsi otsingud algavad otsast peale.

Kui lõpuks leivad ühte kappi lähevad, hakkab mees oma tõelist palet näitama – mehele meeldib domineerida ja ta ei kannata vasturääkimist. Pükstelt võetakse rihm ja õpetatakse naist, kuidas ja millal tohib oma suud pruukida. Nagu oleks sadomasosuhe mõlema poole jaoks koduvägivalla kompromiss.

Mõnda aega kooselu ja piitsutamist nauditud, võetakse kass või koer. Kui loom pole nälga surnud, on õige aeg laps muretseda. Üheksa kuuga muutub nii mõndagi.

Naine on kodune, teeb mehele süüa, koristab. Muutub ebaatraktiivseks. Mees armastab silmadega ja talle ei meeldi see pilt. Ta läheb parem välja, saab sõpradega kokku ja joob mõned õlled. Joomingud muutuvad üsna kiiresti igapäevasteks. Lõpuks katkeb naise kannatus ja ta julgeb oma suu lahti teha. Sellele järgneb aga piitsalöök ja sõim. Siis mõistab ta, et ei suuda sellise mehega koos elada, pakib asjad ja läheb.

Naine on nüüd koos lapsega omapäi ja nutab taga kaotatud muinasjutuprintsi. Selleks, et tuua leevendust oma ellu, sukeldub ta peomelusse ja lõbustustesse, millal iganes võimalik. Lapse kasvades on neid võimalusi üha enam ning aina harvemaks jäävad peota päevad.

Lapse isa kaob, toetusrahasid ei maksa ja lohutab end endast poole nooremate naiste seltsis. Ja nii on meie ühiskonda taas sattunud üks väike hing, kelle vanemad tegelevad igapäevaselt oma probleemidega ega pööra oma lapsele tähelepanu. Üsna pea leiab naine ajutisi printse ja luuakse uus ajutine pere. Mida on sellistel lastel vanematelt õppida?

Naine ei anna alla ja jätkab printsi otsinguid. Reaalsust ta aga ei taba: printsi valgel hobusel ei ole olemas. Ideaalset inimest ja muinasjutulist elu pole olemas.