Marek Strandberg.

FOTO: Küllike Rooväli / Postimees

Eesti politoloogide selgituste ja ennustuste igavus seisneb selles, et keegi neist ei oska kasutada toimuva kirjeldamisel ning ennustamisel ei Milgrami, Ariely, Kahnemani ega paljude teiste arvukate eksperimentaal- ja käitumispsühholoogia asjatundjate tähelepanekuid inimeste kohta, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Marek Strandberg.

Valdavalt kirjeldatakse küsitlusprotsente ning nende muutusi ja võimalikke põhjusi. Loomade käitumise kirjeldustest ma ei räägigi, sest ilmselt leiaks Aleksei Turovski siinmail hea rolli poliitkommenaatorina, aga tema poliitiline angažeeritus ja loomuomane sõbralikkus hoiab teda ilmselt jätkuvalt homo sapiens'ist erinevate liikide käitumise kirjeldamise juures. Pealegi on Turovski lemmikteemaks ja süvauuringute teemaks olnud parasitoloogia, mis poliitkäitumisse  rakendatult võiks olla üsna ennustusvõimeline.

Eesti poliitvangerdused on aga olnud Kallase tagasilähetamisest saati üsna metsik-looduslikud ja tegu pole olnud muu, kui noorema põlve isaste kärsitusest tingitud vajadusest vanadele olijatele koht kätte näidata. Vanad alfa- ja beetaisased on karjast eemale aetud ning nende mentaalsed lapsed, kas ära söödud või ümber õpetatud. Mõned vanad satelliidid, nagu näiteks Ligi, veel toimetavad karja juures, aga Lang näiteks on juba puhkuselainele sätitud.

Vahepeal meenutavad nad loomulikult korisevalt mörisedes seda, kuidas nad kunagi möirgasid, aga noorem seltskond valitseb, murrab ja paljuneb (mentaalselt) üsna usinalt, nagu näete.

Sotside verevahetus

Reformierakond tegi selles verevahetuses otsa lahti ja see, mis toimus sotside üldkogul, polnud loomulikult mitte midagi muud, kui samalaadne karjajuhtide vahetus. Mikser on poliitilises kontekstis ikka ehe rauk ning raske oleks uskuda, et küll Rahvaliidust, küll mujalt üle jäänud isased oma võimaluse kasutamata jätavad.

Rõhutan siin isaste taplust just seetõttu, et nii see ju on ja tegelikult ei lase ka kõige valjuhäälsemalt  soolisest võrdõiguslikkusest kõnelevad parteid naisi võimu ligi. Just see asjaolu viitab aina selgemalt  tõsiasjale, et keerukamat mudelit, kui loomakarja käitumise kirjeldamisel kasutatavat, polegi vist põhjust otsida.

Ossinovski on möiranud ja Mikser lihtsalt loobunud. On selge, et sotside valimiskoosoleku hetkeks olid ametite ja rollide lootuses Mikseri senised toetajad nõus üle tulema ja sellest, kes keda toetas ja kes reetis, saame teada õige pea. Nimelt avaldub ilmselt Osssinovski kõneldud koalitsioonileppe avamise teema suure tõenäosusega selles, et ministriametite pidajad vahetuvad. Pole erilist põhjust pidada ka Mikserit ju kaitseministrina. Saar jätkab kultuurijuhina vaid siis, kui on uuele karjajuhile  truudust vandunud. Kui avatud lepe aga Saart ametisse ei jäta, on selge, et sotsialistide uus tsaar ajab selgelt oma asja ja võimalik, et kultuuriminister ongi sooblinahkseid kasukaid ja kulda lubades Mikserile toetajaid otsinud ja tsaar ei suvatse seda tolereerida.

Palo ja Vassiljevi tulevik

Palo tulevikku on raske ennustada, sest riigikapitalismi edendav ja innovatiivsest ettevõtlust tampiv nui kulub ära igale sotsialistist karjajuhile. Juhul kui uuel karjajuhil on mingi tõsisem tervisemajanduslik plaan, on aga üsna selge, et senine minister Vassiljev võidakse saata varumeeste pingile.

Ma oletan, et seda teemat on just nii signaliseeritud ka reformikarjale, sest peaminister näib olevat rahulik koalitsioonileppe avamise loosungi suhtes. Ju see siis vaid personali puudutab.

IRLi liidri taandumine on juba aset leidnud ja nüüd on saabumas karjajuhi leidmise hetk. Liidri üks keskne roll on leida partei jaoks ka vajalikku lisaraha, mis sotside puhul on perekondlike sidemetega üsna hästi paigas. Loodetavasti ka teistes. Männikul oleks lootust IRLi liidriks saamisel, kui ta veenvalt rahatähtede olemasolu esitada suudaks.

Seda, kas karjajuhi vahetus tekitab muutusi ministrite personalis, on raske ennustada, aga kõigi IRLi ministeeriumite ametnikud on äraootaval seisukohal. Ma ei tea, kas see on pelk abimotiiv eimillegi tegemisele, aga hea ettekääne, et sotsid vahetasid ja IRL vahetab juhti ja ei tea, mis sellest valitusest üldse saab.

Mis saab edasi?

Poliitelus on õnneks üsna palju sellist, alates näiteks süsteemselt  ilmnevale naiste eemal hoidmisele juhtimisest, mis viitab range rollijaotuse ning reeglina kultuurivabale elusloodusele. Seega on jätkuvalt võimalus muuta politoloogia veidigi ennustus- ja  kirjeldusvõimeliseks  teaduseks. 

Evolutsioonibioloogide, parasitoloogide, biosemiootikute, käitumispsühholoogide ja muude  elu-uurijate suureks väljakutseks võiks olla laboritest, metsadest, põldudelt ja veteavarustelt minna valitsusse ja riigikokku vaatlusi tegema. Ka partei tagatubadesse, kui muidugi lubatakse.

Vastupidisel juhul tulebki selle puhul piirduda sellise meelevaldse pläraga, nagu minugi siinkirjutatu, et, miks, kuidas ning kellega seotult on sündinud või sündida võib. Kuni teadusliku poliitkäitumisteooria loomise ja kasutuselevõtuni on aga enim tõele vastavateks uudisteks ikka need kirjeldused sündmuste kohta, mis tegelikult aset leiavad.

Aeg annab arutust aga kuna tänaseks on juba võimalike sündmuste kohta nii palju ennustusi ja selgitusi jagatud, siis kindlasti on keegi, kes lõpuks (pärast toimunut) saab tulla ja öelda:

«Aga mida ma ütlesin!»