Marek Strandberg.

FOTO: Küllike Rooväli / Postimees

Riigikogu liige on sõltumatu. Nii ütleb seadus. Ta võib olla parteis ja osaleda fraktsioonides, aga ei pea. Iseküsimus on muidugi selles, kuidas ilma  parteita riigikogu liikmeks saada. Noh ega ei saagi ju, aga see on hoopis teine teema, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Marek Strandberg.

Kuku raadios kirjeldas poliitikakommentaator ja riigikogu liige Kalle Muuli enda ja Anvar Samosti saates kurvalt seda, kui raske on olla riigikogu liige. Oleme lugenud vihakõnedest aga kirjeldatuga algatas Kalle Muuli sootuks uue retoorikanišši – võimuitk võiks ehk selle nimi olla. Eks otsustage ise:

«Praegu on asi liiga keeruliseks aetud.

Iga minut, iga sekund oled sa tööl.

Sul ei ole võimalik võtta ei palgalist puhkust ega palgata puhkust.

Sul ei ole võimalik võtta ka ühte vaba päeva.,

Formaalselt ja ametlikult ma mõtlen.

Kui sa sõidad teise Eesti otsa sugulase matustele, siis võib sinu käest küsida, et kuule, sa oled tööl, mis sa praegu siin matustel viibid?

Riigikogu töökorraldus on selline, et inimesel ei ole ühtegi töövaba päeva.

Ja see tekitab sellise rumala olukorra, nagu Heidi Purgal, kes viibib Viinis, üritusel, mida ta on pikalt ette valmistanud ja minu meelest on igati põhjendatud tema sealolek (jutt on Eurovisooni lauluvõistlusest).

Aga midagi pole teha, riigikogu palk jookseb, sellest lahti ütelda ei ole võimalik....»

Nojah. Esiteks ei saa riigikogu liige mitte palka vaid tasu ja seda ametis oleku eest, millesse saab omalaadi konkursiga, mille nimeks valimised. Selles ametis ju polegi nagu päris tööandjat. Püüdes olla täpsem peab ütlema, et tööandja on siiski olemas, aga see pole mitte päris isik või asutus, vaid korrutis partei ja valija tahtest (ehk häälte arvust). Igatahes käib selle ametiga kaasas mingi hulk kohustusi ja kuhjaga õigusi.

Nende hulgas on õigus osta nii muna kui majoneesi, nii lõhet kui putru, küll praadi küll õlut. Osta ja öelda, et see on tööga seotud kulu.

See on lääge ja piinlik teema, aga meenutan siin seda ühes tavatus aspektis. Pange tähele, et see ametkond, mille nimi on riigikogu kantselei, ei halda riigikogu liikmetega toimuvat neid hoides, vaid lastes neil rahumeeli oma libedaid otsuseid teha. Noh loomulikult saavad nad öelda, et see on saadiku vaba tahe teha seda, mida ta tahab ning nemad – jutt on siis riigikogu kantseleist – teenindavad vaid seda vabadust. Ka vabadust end lootusetult ja võimalik, et pöördumatult täis teha.

Kostuks ju isegi veenvalt ehk, kui poleks üht piinlikku «aga».

Nimelt juhtub ka seda, et riigikogu kantselei keeldub välja maksmast saadikute esitatud kulusid. Arvate, et selleks peaks sööma kullatud maasikaid või hõbekulbiga kaaviari? Ei midagi sellist. Mainitud kulud leiaksid siiski pigem hüvitamist.

Jutt on aga palju proosalisem. Nimelt keeldus XI riigikogu kooseisus teenindanud kantselei hüvitamast ei midagi muud kui saadiku tellitud õigusnõu eest esitatud arvet. Ma ei tea, kui palju on veel selliseid juhtumeid, aga mis saaks olla otsemalt saadiku vabaduse ja tema põhitööga seotu, kui õigusliku arvamuse küsimine? See vaidlus ei väljunudki riigikogu seinte vahelt nagu tilgub sealt aeg-ajalt nii majoneesi kui õlleteavet.

Ei, ma ei arva, et Eestis eksisteeriks mingi koordineeritud ametnike vandenõu rahvaesindajate ning ministrite haldamiseks. Seda mitte. Küll on aga nähtav ja kuuldav selline soov ja väga tugev soov. Muu hulgas soov näidata koht kätte. See soov loob omaette kultuuri ning kirjutamata mängureeglid.  Paraku on see kultuur miinivälja-laadne, millel kõndinud aeg ajalt ka kõlbelises plaanis õhku lendavad. Lendas Jaan Kundla, kes ei teinud midagi muud kui tassis söögipoolist parteipeole ja lendas vist ka lähedastel põhjustel kalle Muuli.

Ühtpidi kurb, aga teistpidi ju siiski oluliselt humaansem kui Suur Prantsuse revolutsioon, mille vältel moraalne paradigma muutus inimestelt päid otsast nüsides.

Ka kõlbeliste miinide plahvatuste vähendamiseks on oma tee. See on parteisid stabiliseeriva põhiseadusega riigi tee. Sellise põhiseadusega (riigi operatsioonisüsteemiga, kui soovite) riigi tee, kus ainus tee heade asjade juurde ei käi läbi parteikontorite ja rahalõksude. Käib aga näiteks rahvaalgatuste ja rahvahääletuste kaudu. Võimalik, et tuntud poliitkast arvaja poleks sellise võimaluse olemasolul sattunud mitte parlamenti, vaid olnuks hoopis mõne rahvaalgatusliku idee eestkõneleja.