Mart Kivastik

FOTO: Postimees.ee

Miks ei võiks keegi unistada Eesti riigist, kus meid oleks kolm-neli miljonit, kus valitseks õiglus ja õnn ja rahu ja me võidaksime vähemasti Lätit korvpallis ja armastus võidaks nagu John Lennoni laulus, küsib kirjanik Mart Kivastik.

Tellijale

Kui me Nõukogude Liidust pääsemas olime, oli mul selline tunne, et eestlased on õnnelik rahvas. Ja eriline! Eriline selles mõttes, et kui kõik teised maailma rahvad on leiutanud endale tümpsumuusika, siis Eestis ei saa nii nõmedat asja nagu disko üldse tekkida, sest meil on selleks liiga hea maitse. Meie tase on Zeppelin, Mozart ja Ruja. Kui on vaja kangesti tümpsu kuulata, siis käib meile ingliskeelne disko kah. Eesti keelt ei hakka me disko peale kindlasti kulutama.

Ja teiseks. Ma olin kindel, et nüüd saame ometi parteist lahti, lõpuks ometi. Ma mäletan, et isegi mu ema taheti parteisse värvata, et ta saaks laborijuhataja koha, aga ta ei läinud. Normaalsed inimesed ei sallinud ju parteid silma otsaski. Oli ka põhjust! Kes mäletab, oli kõvasti põhjust! Ma olin kindel, et Nõukogude võimu tingimustes on eestlastel välja kujunenud äge parteiallergia ja pärast tolle monstrumi kokkukukkumist võime partei igaveseks unustada. Nüüd on sellest üle kahekümne aasta möödas ...