Juhtkiri: mitte tule ja mõõga, vaid haamri ja kirkaga

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kunstiväärtused, millel maailma kultuuri seisukohalt kaalukas tähendus, on terrorirühmituse ISIS hävitustöö tõttu kas juba hävinud või tõenäoliselt hävimas. Kuid rahvusvaheline kogukond ei tea, milliste vahenditega seda hävitustööd peatada.

Maailma kultuuriajalugu, meie kultuuriline jalgealune, seisab koos fragmentidest, ja mida kaugemast ajast on jutt, seda vähem on säilinud neid esemeid, mille najal tuhandeid aastaid tagasi olnut ja toimunut mõtteliselt taastada. Just nagu Vana-Egiptuse püramiidid või Vana-Kreeka templid, kuuluvad sellesse esemelisse mälusse Assüüria tiivulised viiejalgsed lõvifiguurid. Need on asjad, mida teatakse kunstiajaloo tundidest ja mida käiakse tuhandete kilomeetrite tagant vaatamas, et olla oma silmaga näinud.

Ühena paljudest jäid just needsamad lõvifiguurid islamiäärmuslaste teele ja hävitati kirkade, haamrite ja elektripuuridega. Põhjused on religioossed: islamieelsest ajastust pärinevat kunsti peetakse valeks ja pühadust teotavaks.

Ajaloolised Assüüria linnad Nimrud ja Hatra on juba laastatud nagu mitmed muud piirkonnad. Nüüd on terroristid jõudnud Palmyra lähistele. Kui ei leita vahendeid sekkumiseks, hävivad ilmselt taas aastatuhandetevanused muistised.

Olukorra teeb irooniliseks see, et ISIS ei piirdu vaid hävitamisega, vaid on andmeid, et terroriorganisatsioon püüab väiksemaid ja kergemini teisaldatavaid muistiseid rahaks teha. Ajalehe The Times hinnangul teenib rühmitus kunstiväärtuste müügiga kümneid miljoneid eurosid.

Omaette probleem on see, et rahvusvahelised kultuuripärandi kaitse seadused Süüria, Iraagi ega mitme muu selle piirkonna riigi varasid ei kaitse. 1954. aasta Haagi konventsioon reguleeris II maailmasõja järgseid probleeme, 1999. aasta protokolli pole sealsed riigid valdavalt allkirjastanud.

Võib ju arvata, et kui samal ajal hukkuvad Lähi-Ida konfliktides inimesed, on teisejärguline muretseda asjade hävitamise pärast, isegi kui need on oluline osa meie kultuurilisest mälust. Kuid kunstiväärtuste hävitamine on vaid osa ISISe terroristlikust tegevusest, see käib koos inimeste hävitamisega. Küsimus ei ole asjades, küsimus on terroristliku rühmituse ideoloogias, mis ei pea millekski ei inimelu ega kultuuri.

Heinrich Heine 1821. aastal valminud draamas «Almansor» esitatud arusaama järgi minnakse pärast raamatute põletamist varem või hiljem inimeste kallale. See lause ise käis kristluse ja islami usukonfliktis põletatud koraani kohta, kuid hiljem, kui ka Heine enda teoseid 1933. aastal Berliinis Opernplatzil põletati, sai sellest ütlusest üldistus igasuguse terroriakti kohta, mis teistsugust religiooni või ilmavaadet olemasoluvääriliseks ei pea. Sama kehtib ka ISISe kohta, ja see nõuab sekkumist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles