14. mail anti Euroopa Parlamendi presidendile Martin Schulzile Karl Suure autasu integratsiooni edendamiseks tehtud töö eest. Autasu kättesaamisel peetud kõnes tõi Schulz välja need valdkonnad, millega tegelemine annaks inimestele taas kord põhjuse Euroopa Liitu uskuda.
Mul on au võtta vastu Karl Suure autasu, mis antakse igal aastal ühele inimesele Euroopa integratsiooni edendamiseks tehtud töö eest. See on väga mainekas autasu, mille pikas laureaatide nimekirjas mul on uhke olla. Autasu annab mulle julgust jätkata tööd ambitsioonika Euroopa Liidu hüvanguks, sest hoolimata sellest, et liitu igast küljest rünnatakse, on ta jätkuvalt hädavajalik, et tulla toime meie ees seisvate lugematute probleemidega.
Euroopa Liit on rahuprojekt, mille sarnast Euroopa ei ole varem näinud. Eriti oluline on see käesoleval aastal, mil me tähistame seitsmekümnendat rahuaastat pärast Teist maailmasõda. Mälestus tuhmub ning kodanikud võtavad rahu kui midagi enesestmõistetavat. On mõistetav ja õige, et nad ootavad Euroopa Liidult uusi tulemusi, et temasse jätkuvalt uskuda. Liidu potentsiaal inimeste ootusi täita on tohutu, olgu majanduse, keskkonna või rände valdkonnas või hoopis kaitstes Euroopa huve maailmas.
Kiirelt arenevate valdkondade rohkus kujundab paratamatult Euroopa kodanike elu ning nõuab koordineeritud tegutsemist ja tõhusaid lahendusi. Sellest hoolimata tegeleb Euroopa Liit praegu – suuresti tsentrist kaugenevate poliitiliste jõudude tõttu eri liikmesriikides – oma naba imetlemisega ega pööra tähelepanu probleemidele, mida inimesed soovivad lahendada. Sageli tehakse liidust liikmesriikide pealinnades koguni patuoinas – valitsused süüdistavad Brüsselit, sest see on lihtsaim viis probleeme selgitada. Selle kõige tulemusena tunnevad kodanikud end liidust võõrdununa ning näevad temas eelkõige ülepaisutatud masinavärki, mis on rohkem huvitatud oma sisemistest protsessidest kui inimeste soovide täitmisest.
Võtame näiteks liidu paari viimase aasta peamised aruteluteemad. Kaugelt suurimat meediakajastust on leidnud lahkumise või jäämise küsimus, eelkõige Kreeka ja Ühendkuningriigi puhul.
Need ei ole tühised küsimused, millesse võiks kergekäeliselt suhtuda. Aga need ei ole ka küsimused, mis kõige rohkem mõjutaksid inimeste igapäevaelu. Kui riigimehed tõeliselt hoomaksid ja kaitseksid Euroopa Liidu tegelikku väärtust ja võimet inimesi aidata, oleks meie positiivne tegevuskava põnevam ja haaravam. Tarvitseb vaid mõelda ühisturu käivitamisele, et mõista, kuidas positiivne ja tulevikku suunatud tegevuskava üldsuse kaasa haarab.
Meie üha enam globaliseerunud maailmas valitseb reegel, et probleemid ei lõpe riigipiiridega. Liidu tasandi koostöö on seetõttu hädavajalik ning me ei tohiks kõhelda esitamast ambitsioonikaid projekte, mis võimaldavad inimestel uuesti avastada, milleks Euroopa Liit võimeline on. Riikide uue endassesulgumise pooldajad soovivad globaliseerunud maailma tegelikku olukorda eirates, et me tõmbuksime tagasi oma väikestesse riikidesse, kus justkui võiksime leida kõige lihtsamad lahendused kõige keerukamatele probleemidele. See ebarealistlikul maailmapildil põhinev suhtumine on paeluv oma petlikus lihtsuses ning hoiab tagasi Euroopa Liidu ja tema kodanike suuri plaane.
Uus komisjon ja meid ümbritsevad tektoonilised muutused on aidanud meid unest äratada. Majanduse elavdamise investeerimiskava, energialiit ja digitaalne ühtne turg võtavad kuju, äsja tehti ettepanek uue rändepoliitika kohta, EL räägib ühel häälel Ukraina teemal ning Pariisi kliimakonverents annab eurooplastele taas kord võimaluse võtta keskkonnaküsimustes juhtroll.
Just need on valdkonnad, kus liidu tegevus võib tuua kodanikele parimaid tulemusi ning anda neile taas kord põhjuse Euroopa Liitu uskuda.
Nende köitvate sündmuste kõrval on saanud uue hingamise ka liidu demokraatlik esindatus, sest alates viimastest Euroopa Parlamendi valimistest nimetatakse komisjoni president nüüd nende valimiste otsese tulemusena.
Euroopa juhid peavad kasutama soodsat võimalust edasi minna ning pürgima nende eesmärkide poole südilt, visiooniga ja tulevikule mõeldes. Meie lähenemisviis ei tohi piirduda kriisijuhtimisega, nagu see on olnud viimastel aastatel, tehes vaid miinimumi ja lootes, et sellest piisab. Poliitikutel on viimane aeg jätta poliitika kujundamisel kõrvale arvamusküsitlused ning avastada uuesti, kuidas lahendada probleeme ja kasutada võimalusi selliselt, et lahendused oleksid püsivad. Me näeme, millist kahjulikku mõju avaldavad poliitikud, kes selle asemel, et sihikindlalt juhtida, piiluvad närviliselt üle õla ning lubavad kahjulikel jõududel tegevuskava määrata.
Ärgem unustagem, et Euroopa integratsiooni arhitektide julge ja tulevikku suunatud tegevus tõi meile rahu, lepitas vaenlased ja aitas Euroopa varemetest üles ehitada.