Priit Pullerits.

FOTO: Margus Ansu

Viis kevadet tagasi, kui sisserändeoht polnud Eestis mingi teema, küsisin intervjuus Mihkel Raualt, kes nüüd istub sotsiaaldemokraadina riigikogus, mis talle vasakpoolsete juures kõige vähem meeldib.

Ta vastas sellele sõna-sõnalt nii: «Me oleme üsna silmakirjalikud. Justkui räägime solidaarsusest, tunneme inimestele kaasa – aga kust me võtame selle õiguse? Kas keegi on meid palunud enda eest rääkima? Teiseks, meile meeldivad tavalised lihtsad inimesed niikaua, kuni nad uksest sisse tulevad. Kui sa räägid, et sulle meeldivad rõhutud ja vaesed, aga sul on kodus vabu ruutmeetreid – võta nad enda juurde elama! Siis sa ei taha neid.»

Nood Raua sõnad kõnetavad palju rohkem nüüdset aega, kui Eestis on lahvatanud justkui enampakkumine, kes, olgu ta vasak- või parempoolne, suudab näidata end immigratsioonisõbralikumana. Kui endine euroametnik Uku Särekanno pakkus eelmisel nädalal, et Eesti võiks võtta Vahemere maadest vastu paarkümmend naist ja last, siis Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper tegi Postimehes ettepaneku võtta vastu juba paarsada Maltale maabunut ning kirjanik Olev Remsu loetles lennukalt, keda kõiki oleks soovitav Eestisse tuua: küll tuareege ja berbereid, hausasid ja jarubasid, süürlasi ja teisi.

Aga mitte keegi neist, mitte ainuski, kes on immigrantide vastuvõtu pooldajana sõna võtnud, pole puudutanud küsimust, kuhu nad Eestis panna ning mis nad siin tegema hakkavad. Rääkimata sellest, et ükski neist, kes räägivad suurte sõnadega üllastest inimõigustest ja euroopalikust solidaarsusest sisserändega tegelemisel, ilmutaks isiklikku suuremeelsust ning kuulutaks, lükkamaks ümber Raua etteheidet: mina olen valmis võtma kaks põgenikku vähemalt aastaks enda juurde, või et minu maja püstakus või naabruses on paar korterit vaba – tooge nad siia!

Miks lähen suurt probleemi lahates isiklikuks, küsite. Aga seepärast, et see ongi isiklik probleem. Keegi peab need kaugelt maalt ja võõrast kultuurist, ettearvamatute tavade ja teadmata taustaga inimesed enda külje alla saama. Ja just see tõsiasi ongi see – vaadakem tõele ometi ausalt näkku –, miks kõik, kes esinenud immigratsiooni pooldajana, on teemast rääkinud vaid abstraktselt ega ole söandanud konkreetseks minna. See ongi Raua viidatud silmakirjalikkus: avalikult kuulutada, et jah, olen nõus immigrante vastu võtma, aga jätta targu lisamata, et ei, minu tagaaeda ärgu oma laagrit küll püsti pangu.

Kuid sisseränne pole pelgalt teoreetiline küsimus solidaarsusest ega inimõigustest, nagu teema siinsed eestkõnelejad on lasknud sel eksitavalt paista. Tegelikkus on see, et keegi kusagil, näiteks Võrus või Raplas või Maardus, kus iganes Eestis, peab ühel päeval seisma silmitsi selle probleemipuntraga, mis sisserännanutega igal juhul kaasneb. See on ebaõiglane ja lausa argpükslik, kui need, kes immigrantide sissetoomist on pooldanud, ei näita nüüd ega siis isiklikku initsiatiivi ja vastutust.