FOTO: Joosep Martinson / Õhtuleht

Aastal 2014 oli Eestis ametnike keskmine (bruto-) kuupalk 1374 eurot, sealjuures riigiametnikel veidi kõrgem ja omavalitsuste ametnikel madalam. See on kõrgem tase kui Eestis keskmiselt, ning põhjenduseks tuuakse kõrgharidusega ametnike suurt osakaalu (64 protsenti ametnikest on kõrgharidusega).

1374 eurot küll eriti muinasjutuline palk ei ole. Tallinna hinnataseme juures on tegemist üsnagi peost-suhu-elustiili võimaldava sissetulekuga, mille teeb «kõrgeks» vaid asjaolu, et paljud inimesed Eestis teenivad paraku veel tunduvalt vähem. Ning on ka selge, et kui ametnikkonna tippude töötasu ulatub summadeni, mis algavad numbriga 3, 4 või isegi 5, siis võimalus juhtida mõnd ametit peadirektori või asedirektorina, samuti mõne ministeeriumi olulise asekantsleri või võtmeosakonna juhi koht langeb osaks vähestele. Kääride teine haru on aga hoopiski kehvemal järjel. Kui ametnike palkade puhul üldse millegi eest peaks võitlema, siis mitte tipptaseme vastu, vaid selle eest, et tagumine ots esimesele veidigi järele tuleks.

Palkadest kõneldes kohtab Eestis ka ohtralt silmakirjalikkust. Ühelt poolt käib kõrgel riigijuhtimistasandil pidev muretsemine selle pärast, et palgad justkui kasvavad liiga kiiresti, tööviljakus aga ei tule järele. See jutt võib olla tööandja hirmuunenägu, kuid harilikul palgasaajal, kelle sissetulek on aastaid püsinud samas nominaalis (võib-olla ka kriisiaegse kärpe järel), tõstab ilmselt vererõhu ohtlikule tasemele. Üksikinimesel, kes oma tööd teeb nii hästi, kui vähegi suudab, on sageli täiesti võimatu süsteemi efektiivsust mõjutada.

Igaüks, kes kunagi nuputanud, kuidas palgasaajana rohkem teenida, taipab, et reaalsed hoovad selleks on töökohavahetus (soodsa konjunktuuri tingimustes) või siis mingi tööotsa lisaks hankimine – lihtsalt rohkem rabada ning eeldatavat eluiga otsast ära süüa.

Teisalt on see müütiline palgakasv kellegi jaoks ju olemas ning kõlbab seega suurepäraselt kõikvõimalike riiklike otsuste põhjendamiseks, mis kõigi inimeste kulusid suurendavad. Siinkohal sobib osundada riigikogu rahanduskomisjoni esimeest Remo Holsmerit (PM, 29.04): «Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on prognoositav keskmise palga kasv järgmise nelja aasta jooksul ca 26 protsenti ja seetõttu ei kahane ka inimeste ostujõud.»

Kehva palgataseme lõksust pääsemiseks on praegu veel üks võimalus, mida Eestis pikka aega ei olnud: väljaränne ja õnne otsimine mujal. Rahvuskehandi säilimisele see eriti kaasa ei aita, ent üksikisikule on see valik ikka tublisti konstruktiivsem kui lihtsalt maanteeameti peadirektori 5790-eurost põhipalka kiruda ja kadestada.