Helir-Valdor Seeder: Reformi ja Keski hegemoonia lõpp tooks Eestile muutused

Helir-Valdor Seeder
, riigikogu aseesimees, IRL
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helir-Valdor Seeder
Helir-Valdor Seeder Foto: Riigikogu kantselei

Reformierakonnal on võitjaoreool, parim väljund meediasse, võimust sõltuv võrgustik – märkimisväärne osa Eesti eliiti ja valijaid toetab võitjaid või kummardab neid pragmaatilistel kaalutlustel. Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder (IRL) kirjutab Postimehe arvamusportaalis, miks Eesti poliitmaastik on kivistunud.

Valimised on möödas ja uus valitsus moodustatud aga tavapärast positiivset ootusärevust ühiskonnas pole. Parlamentaarses demokraatias lähtutakse valitsuse moodustamisel valijatelt saadud mandaadist, mitte sotsioloogide küsitlustest ega meedias loodud ootusest.

Eesti valimistest on kujunenud «kommunaalne enampakkumine», kus lubatakse keskmise palga suurust alampalka, suuremaid (laste)toetusi, õiglasemat ja suuremat pensioni, madalamaid makse ja kodukulusid, tasuta toitu ja ühistransporti…Seda on rohkem, kui arenenud sotsialismi ajal. Oleme justkui unustanud, et kapitalismil on küll sotsiaalsed puudused aga sotsialismil on kapitaalsed puudused?

Uued tulijad lubavad traditsiooniliselt ausamat poliitikat ja rohkem demokraatiat ning need, kelle eesmärgiks ei ole võimu teostamine, vaid ainult poliitikas osalemine, saavad endale lubada äärmuslikke loosungeid ja «sirget selga». Aga ka poliitikas kehtib reegel, et ülikond õmmeldakse tellija materjalist ja järelemõtlemiseks on põhjust nii poliitikutel kui valijatel.

Kümme aastat Eestit juhtinud Reformierakond sai 30 kohta riigikogus, mis oli võrreldes eelmiste valimistega samaväärne (28,6 ja 27,7 protsenti). Kohtade kaotus tuli peamiselt väiksema arvu ümberjagatavate mandaatide arvelt. Seega andis valija enim hääli loosungile «Kindlalt edasi» ja programmile, mis sisaldas kõige vähem muudatusi. Reformierakond lubas maksustada senisest enam tarbimist, pahesid ja keskkonnasaastet ning vähendada maksuerandeid.

Võitjate kummardamine

Koalitsioonileping ongi kahjuks valimistulemuste nägu. Ootus, et võitjaerakond hülgab oma seisukohad, millele valijad olid andnud suurima toetuse, ei täitunud? Aga võib-olla valiti programmide asemel järjekordselt propagandat? Reformierakonna edu üks põhjus on olnud võitjaoreool ja parim väljund meediasse. Pikaajalise võimuteostamisega on loodud ka võimust sõltuv võrgustik, mis toetab võimuparteid. Niikaua, kui märkimisväärne osa Eesti eliiti ja valijaid toetab võitjaid või kummardab neid pragmaatilistel kaalutlustel, ei ole olulisi muudatusi oodata.

Keskerakonna taga seisavad kaksteist aastat suurima opositsioonipartei rahulolematud valijad ja siingi ei toimunud märkimisväärseid muutusi (23,3 ja 24,8 protsenti) – üks lisamandaat ja 27 kohta. Keskerakonna toetajad valivad suuresti rahvuslikul printsiibil ja see tähendab stabiilset valijaskonda. Poliitiline vähemus võib valimistega enamuseks muutuda ja vastupidi aga rahvusest sõltuv valijaskond üleöö ei muutu. Suuremaid muudatusi võib oodata siis, kui venekeelne elanikkond hakkab valima maailmavaatelisel alusel. Aga maailmavaade Keskerakonnal puudub.

Kuulumine Euroopa liberaalide perekonda koos Reformierakonnaga on kentsakas formaalsus, mis ei iseloomusta nende tegelikku poliitikat. On ka võimalus, et Keskerakonnast eraldub vene erakond. Sellisel juhul kaotab Keskerakond stabiilse valija ja eestlastest parteijuhid peavad hakkama otsima maailmavaadet ning uut valijaskonda või lahustuvad sotside ja Reformierakonna vahel.

Sotsid ohverdasid näo

Võrreldes eelmiste valimistega toimus häälte ümberjagamine sotsiaaldemokraatide (-1,9 protsenti), IRLi (- 6,8 protsenti), rohelised (- 2,9 protsenti) ja üksikkandidaadid (-2,6 protsenti) arvelt. Suur erinevus oli valimiskünnist mitteületanud kandideerijate osakaalul, mis vähenes 9,6 protsendilt 1,8-le.

Rahvaliidust ümberkujunenud EKRE ületas valimiskünnise ja endised IRLi liikmed Herkel, Adams, Ammas ja Kübarsepp on nüüd Vabaerakonna liikmetena riigikogus. IRLi ja sotside valijad on tundlikumad ja altimad oma valimiseelistusi muutma sobiva alternatiivi olemasolul. Seekord oligi uus alternatiiv Vabaerakonna ja EKRE näol eelkõige IRLi ja sotside valijatele.

Riigikogu eelmises koosseisus oli IRLil ja sotsidel kokku 42 kohta, nüüd on IRLil, sotsidel, Vabaerakonnal ja EKREl 44 kohta. Seega muutus toetus sarnase valijaskonnaga erakondade vahel.

Eks lähitulevik näitab kas äärmustesse kalduv EKRE ja veel erakonnana välja kujunemata Vabaerakond oma valimiseelistusi muutnud valijate ootusi õigustavad. Samas puudus nii Keskerakonnal kui Reformierakonnal värske konkurenterakond.

Sotsiaaldemokraadid ega IRL pole viimase kümne aasta jooksul olnud Eesti elu juhtivateks jõududeks ei koalitsiooni ega opositsiooni poolel. Sotsid on pidanud korduvalt oma poliitilise näo kaotama parempoolses koalitsioonis, kuhu nad viimati tõttasid lootusrikkalt aasta enne valimisi, aidates niimoodi kaasa Reformierakonna näilisele uuenemisele ja tegija kuvandile. Seega ohverdasid sotsid taaskord oma näo ja võimaluse olla värske alternatiiv valimistel. Nüüd on nad jälle parempoolses koalitsioonis. Tundub, et sotside strateegiliseks küsimuseks jääbki võimuteostamise ja/või näokaotuse dilemma lahendamine. Aga koos Keskerakonnaga pole neil ka piisavalt hääli vasakpoolseks koalitsiooniks.

Keskerakonna ümbersünd?

IRLi ja sotside valimisjärgne valik oli ühesugune – kas minna Reformierakonnaga koalitsiooni või jääda opositsiooni «nägu taastama» ja sundida Reformierakonda looma liitu Keskerakonnaga. Ebastabiilne vähemusvalitsus või erakorralised valimised vahetult peale korralisi valimisi ei lahendaks Eesti probleeme.

Nii ei olnud «uuenenud» parlamendis kuigi palju võimalusi muudatusteks. Vabaerakonna kaasamiseks valitsusse puudus vastastikune valmisolek ning tundub, et Vabaerakond ja EKRE pole ka ise selleks valmis, sest valijatelt saadud mandaadi suurus võimaldab ainult jagada valitsusvastutust, mitte jõuliselt poliitikat kujundada. Keskerakonna, sotside ja IRLi liidu teostumiseks peaks Keskerakond ümber sündima.

IRLi saatuseks on olnud Reformierakonna poliitika tuules tunda, kuidas «suurema venna patud» nuheldakse väiksema venna peal. IRLi põhiviga on kaugenemine isamaalistest põhimõtetest ja oma ideoloogilisest selgroost. Oleme vahetanud väärtuspõhised püsivalijad turbulentsete kampaaniapõhiste valijate vastu.

Julgeolek, välispoliitika, rahvuslus, kodakondsus, keel ja kultuur, haridus, pereväärtused ja Eesti rahva püsimajäämine on teemad, mis on vahetatud liiga kergekäeliselt heaolu- ja olmeteemade vastu. «Kodukulud alla» ja «madalapalgaliste maksureform» on küll elulised teemad aga ei ole kõnetanud oodatud määral IRLi väärtuspõhiseid püsivalijaid.

Valimistel sellistele kampaaniatele keskendumine on mõneti  olnud tingitud ühiskonna üldisest liikumisest väärtuspõhistelt hoiakutelt huvipõhistele, aga just siis peaks IRL olema rahvuslik-konservatiivseks kompassiks, kusjuures rahvuslikkus ei tähenda suletust ega konservatiivsus vanameelsust. Isamaalistest põhiväärtustest lähtuva poliitika teostamine ei tähenda sugugi ebakompetentsust majanduse- või sotsiaalvaldkonnas.

Eesti poliitmaastiku uuenemiseks on vajalik alternatiivi liberaalsele liidule ehk Reformierakonna ja Keskerakonna hegemooniale. Roheliste nõrgenemine ja konservatiivide killustumine ei ole mitte uuenemine, vaid olemasoleva olukorra tsementeerimine. Valimistega vahetati vaguneid aga vedurile visati sütt alla ja nüüd imestame, et rong põrutab kindlalt edasi. Siiski loodan, et kogu aur ei lähe vilele ning koalitsiooni ja opositsiooni vastandumisel suudab valija eraldada terad sõkaldest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles