Mereajaloolane: Madruse tänaval oleks uhke elada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ühes uuemate elamute linnaosas nimetati mõned tänavad mereliseks. Julge algatus maistes oludes. Aga niisugune mõte pole ka paha, Tartust jookseb läbi Peipsi poole Emajõgi, mis kannab ka väiksemaid laevu. Igal laeval on kapten, tüürimees ja madrused. Mõni vanem madrus ülendatakse ka pootsmaniks. Laeva meeskond on kunagi Tartu Ülikoolis kaubandusõigust lugenud professor Ants Piibu määratlusel «laevapere». See tähendab seda, et kõik seisavad nagu üks mees laeva ja inimeste elude eest.
Nõnda oli ka Tartu linna volikogu aru saanud, andes linna ühele tänavale Madruse nime. See auväärne nimi tähendab nooremaid laevamehi, kes järve või merelises keskkonnas võitlevad riskantsetes olukordades laeva ja inimeste elude eest eesliinil. Justkui sõdurid sõjaväljal, toimetavad nemad veteväljal.
Kapten ja tüürimees seisavad varjulises roolimajas navigatsiooni määrates. Madrused täidavad aga taeva all raske ilma käes oma kohuseid kasvõi viimse hingetõmbeni. Madruse töö on meremeeste kasvulava. Ükski meremees ei saa enne tõusta ametredelil kapteniks, kui ta pole alustanud meresõitu madrusena. See on inimese elukooli karastav algus.
Tartu on hansalinn. Tuleb välja, et osa Madruse tänava elanikke ei teadnud midagi hansakaubandusest, mis toimus peamiselt laevadega. Purjelaevadega, kus madruse põhitööks oli purjede heiskamine ja rehvimine. Kõrgel mastis tuulise taeva all, kus laev kaldub kreeni kord pakpoordi, kord tüürpoordi, justkui aru pidades, kumba poole laeva heita see madrus, kes ei oska piki raad kulgeval trossil (päärdil) turvaliselt püsida ega kinni hoida.
Hansa ajal tõid laevad meie sadamatesse hädavajalikke kaupu – soola, rauda, heeringat, vürtse, veine ja muud kraami, mis täiustas ka kõrgete aukandjate ja härrasrahva olmet. Ka iga talupoeg tarvitas aastas täiskasvanud pereliikme kohta puuda soola. Madrustele lehvitati tänutäheks, kui laev lahkus. Tallinnas Rannavärava mäel pühkisid neitsid aga vargsi silmi, kui laev võõramaa uljaste meremeestega eemaldus.
Tõtt tunnistades olid ka eestlased ise vaprad meresõitjad. Eriti kogusid kuulsust saarlased. Mäletan, et 1941. aastal, kui Saksa sõjalennukid üle peade lendasid ja küla nooremad mehed olid viidud sõtta, tegin mina, kümneaastane poisike, kesapõllul korduskündi, kaks hobust adra ees. Naabrimees läks mööda. Peatus ja sõnas väärikalt: «Oled adramadruseks hakanud!» Ma tundsin uhkust. Too oli sama mees, kes oli mõni aasta varem minu käest küsinud: «Kus sina siis olid, kui me Sigtunas käisime?»
Nüüdsel ajal kohtame väga palju kontinentaalset mõttelaadi. See on veel nõukogude võimu poolt külvatud. Meri pandi lukku. Paate hoiti traataias valve all. Inimesed ei kujuta enam ettegi, et ligi 90 protsenti maailma kaubavedudest toimub meritsi. Eestil ei ole enam kaubalaevastikku, meie hakkame ehitama Rail Balticu nimelist kiirraudteed. See annab tunnistust, et meie oleme unustanud, kust me tuleme. Oleme valmis hülgama rahvuse kultuuri juuri ja asutama hiigelvaldu, kus küsitakse: mis paigast sa pärit oled? Mitte väga ammu küsiti: kelle poeg sa oled?
Mina olen meremehe poeg, purjelaeva kapteni ja reederi pojapoeg. Minu kauge esiisa vedas juba 1564. aastal paadiga inimesi üle Soela väina Saaremaalt Hiiumaale ja Hiiumaalt Saaremaale. Keegi ei mõtelnudki tookord sinna ehitada silda. Inimesed tahtsid istuda paadis, et ulatuda vaatama silmast silma ja teritada hammast hiiu naljadega. Mida rohkem me üksteisest kaugeneme, seda võõramaks jäävad meile sidusteadmised.
Mõni hakkab tahtma, et tema kodutänav kannaks Admirali nime. Isegi kuulus luuletaja Puškin, kui ta tantsis maskiballil polkovnikuks maskeeritud naissoost isikuga, tegi targa märkuse: kui tahetakse olla polkovnik, nado ranše bõt podpolkovnikom.