Türgi suursaadik: mis juhtus 1915. aastal. Türgi vaatenurk

, Türgi suursaadik Eestis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahmet Ülker
Ahmet Ülker Foto: Erakogu

Armeenlased nimetavad 1915. aasta sündmusi türklaste poolt armeenlaste kallal toime pandud genotsiidiks. See on aga ühepoolne ajalookäsitlus, kirjutab Türgi suursaadik Eestis Ahmet Ülker.

Esimese maailmasõja dramaatilised tagajärjed on endiselt aktuaalsed ning põhjustavad türklaste ja armeenlaste vahel ägedaid vaidlusi. Armeenia riik ja diasporaa viivad nii Eestis kui ka mujal maailmas läbi intensiivset kampaaniat, et tõmmata tähelepanu nende nägemusele Anatoolias maailmasõja ajal toimunud tragöödiast. Kuna türklaste vaatenurk selles vägagi keerulises probleemis on paljudele eestlastele tõenäoliselt teadmata, soovin siinkohal selgitada meie seisukohti 1915. aastal toimunu kohta.

Osmanite impeeriumi jaoks tähendas Esimene maailmasõda eelkõige võitlust oma iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse säilitamise nimel, võitlust Antandi riikide vastu, kelle eesmärk oli tungida Anatooliasse ja Lähis-Ida piirkonda. Sõjaõudused jõudsid haripunkti 1915. aastal, kui impeeriumi alamad (erinevatest rahvustest ja erineva usulise taustaga) pidid taluma enneolematuid kannatusi eri rinnetel toimuvate kokkupõrgete, nälja, haiguste ja üldise sotsiaalse kaose tõttu.

Armeenlased nimetavad 1915. aasta sündmusi türklaste poolt armeenlaste kallal toime pandud genotsiidiks. Tegelikult hakkas «Armeenia genotsiidi» süüdistusi esimesena levitama Nõukogude Liit, et nõrgestada ja lõhestada NATOt, eriti pärast Kuuba kriisi (1960ndatel oli Türgi NATO strateegiline ja ülioluline liitlane lõunapiiril). Armeenlaste aktiivne propaganda Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasvas kiiresti üle agressiivseks laimukampaaniaks, mis mustas türklasi ja pani Osmanite riigile vastutuse kõikide 20. sajandi alguses sõdadest vaevatud Anatoolia piirkonnas aset leidnud tragöödiate eest.

Mitmete rahvuste esindajad

Meile tundub, et selline ühepoolne ajalookäsitlus loob omamoodi kannatuste hierarhia, mille raames keskendutakse valikuliselt ühe kindla rahvusgrupi, s.o etniliste armeenlaste kannatuste kajastamisele, mainimata seejuures sõnagagi miljoneid türklasi ja teiste rahvuste esindajaid, kes sõja ajal ja sõjale eelnenud aastatel elu kaotasid.

Üldine teadmatus nimetatud teema suhtes on viinud «genotsiidi» mõiste kuritarvitamiseni. Mõiste «genotsiid» on täpselt määratletud kuritegu, mis vastab kindlatele tõendamise tingimustele. ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonis on määratletud, mis on genotsiid ja kuidas seda välja selgitada. Genotsiidi puhul peab olemas olema konkreetne tahtlus (dolus specialis) ja see peab olema veenvalt tõendatud. Genotsiidi iseloomustab kavatsus «hävitada osaliselt või täielikult» konkreetne rahvusrühm.

Ajaloolised faktid näitavad, et osmanid ei tundnud armeenlaste vastu üldse sellist viha, mida võiks tõlgendada otsese rassivihana, nagu seda oli näiteks natside antisemitism. Osmanite impeerium oli paljurahvuseline ja multikultuurne poliitiline üksus, kus armeenlased ja teised rahvad (nii moslemid kui ka mittemoslemid) elasid koos sajandeid, kogedes selle aja jooksul nii paremaid kui ka halvemaid aegu täpselt ühtemoodi.

Osmanite impeeriumi pealinnas Istanbulis elanud armeenlased kuulusid linna lugupeetuimate ja rikkaimate kodanike hulka. Neile usaldati tähtsaid diplomaatilisi ja majandusalaseid ametikohti. Nii näiteks oli aastatel 1912–1913 Osmanite riigi välisminister armeenia päritolu Gabriel Noradoungian.

Tsaari-Venemaa ja armeenlased

Alates 19. sajandi teisest poolest üritas Tsaari-Venemaa nõrgestada ja lõhestada Osmanite impeeriumi ning toetas sel eesmärgil armeenlaste separatistlikku tegevust, aidates nii kaasa natsionalistlike rühmituste edasisele radikaliseerumisele ja relvastumisele. Sellest tulenevalt tegid paljud armeenlaste relvastatud rühmitused Esimese maailmasõja ajal koostööd sissetungiva Vene armeega – eesmärgiga rajada Anatooliasse etniliselt homogeenne Armeenia riik. Vastusammuna andis Osmanite valitsus 1915. aastal käsu sõjatsoonis või selle lähedal elavad armeenlased ümber asustada impeeriumi lõunapoolsetesse provintsidesse (tänapäeva Süüria ja Liibanoni aladele), eemale edasitungivate Vene vägede varustusteedest ja transpordiliinidest.

Kuigi Osmanite valitsus nägi ette, et ümberasustatavatele tuleb tagada kaitse ja piisavalt toitu, kannatas enamik armeenlasi tohutult. Sõjaaja tingimused, bandiitide rünnakud, nälg, epideemiad – kõik see kokku põhjustas ettenägematu tragöödia.

Armeenlased asustati ümber mitte nende etnilise kuuluvuse või usutunnistuse pärast, vaid puhtsõjalistel kaalutlustel. Iseseisva Armeenia Vabariigi esimene peaminister Hovhannes Katšaznuni märkis samuti oma raportis Dašnaktshuthjuni partei kongressile 1923. aastal, et nende traagiliste sündmuste taga oli sõda. Ta ütles avameelselt välja, et võõrvõimud (s.o Vene impeerium) kasutasid sõja ajal armeenia natsionaliste oma huvides ära. Jällegi ei saa lisamata jätta, et nendelsamadel põhjustel suri või tapeti sõja käigus ja sellele eelnenud aastatel veelgi rohkem türklasi ja teisi moslemeid.

Ajaloo kui inimühiskonna teaduse ülesanne on aidata mõista Esimese maailmasõja ajal juhtunud sündmusi tervikuna. Selleks vajame skeptilisi ajaloolasi, arhiivimaterjalide teaduslikku ja objektiivset analüüsimist ning ajaloo õiglast hindamist. Me ei vaja poliitiliselt motiveeritud ja ühepoolsete ajalookäsitluste pimedat järgimist.

Ühiskomisjon ajaloo uurimiseks

Rahvusvahelisele üldsusele on teada, et Türgi on juba ammu välja pakkunud idee luua Türgi ja Armeenia ajaloolastest ning kolmandate riikide ekspertidest koosnev ühiskomisjon, kes uuriks 1915. aasta sündmusi Türgi, Armeenia ja teiste riikide arhiivimaterjalide põhjal. Seni pole Türgi oma ettepanekule Armeenialt vastust saanud.

Praegu kasutab Armeenia 1915. aasta sündmusi jätkuvalt ära, et juhtida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu eemale Mägi-Karabahhi probleemilt. Armeenia okupeerib endiselt 20% oma naaberriigi Aserbaidžaani territooriumist, rikkudes sellega vastavaid ÜRO ja OSCE resolutsioone.

Soovin siinkohal meelde tuletada, et Türgi sulges oma piiri Armeeniaga nimelt protestiks Armeenia sissetungile Aserbaidžaani aladele, mitte ajalooliste lahkhelide tõttu.

Türgi jätkab jõupingutusi, et säästa tulevasi põlvkondi mõru retoorika ja vaenulikkuse püsimise eest, unustamata seejuures raskeid aegu meie ja armeenlaste ühises ajaloos. Nagu ütles meie peaminister Ahmet Davutoğlu oma 20. aprilli pressiteates: «Meie ühine kohustus on parandada sajandivanused haavad ja taastada inimestevahelised suhted.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles