Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas.

FOTO: SCANPIX

«Kui Soome parteiliidritelt küsiti, kas Venemaa on oht, vastasid need kui üks mees «ei»,» resümeerib Rootsi suurim päevaleht Dagens Nyheter asjade seisu naaberriigi julgeolekudebatis – tõstes teema ometi esimeseks uue Soome valitsuse ees seisvate väljakutsete loetelus.

Põhjendatult, võib tõdeda lugeja, kel meeles Jarmo Mäkela Soome avaliku debati esimene raudreegel: see, mida kõvasti ja absoluutselt eitatakse, on alati tõsi (PM 9.4.15).

Miljonärist ettevõtja Juha Sipilä, kes tõusis valimised suurelt võitnud Keskusta juhiks 2012. aastal pooltundmatu mehena metsast, juhib erakonda, mille valijaist toetab NATOga liitumist alla kümnendiku. Kui koalitsiooni tulevad teiseks jäänud Perussuomalaiset – Põlissoomlased –, langeb kaalukauss Eesti jaoks enim avalikku huvi pakkuvas küsimuses otsustavalt NATO kahjuks. Kolmas partner, olgu see parempoolne Kokoomus või sotsiaaldemokraadid, ei muudaks enam midagi. Mis seob aga kõiki nelja, on kasvav valmidus panustada iseseisva kaitse «soome sisusse».

Sellega jääb Eesti sinna, kus ta on ikka olnud: üheks NATO nõrgimaks liitlaseks sõjalise bloki välise, kuid enesekaitsevõimelise Soome külje all. Eeldades Venemaa jätkuvat vastalisust, kui mitte ka otsest agressiivsust, muutub see koht üha vastutusrikkamaks. On selge, et toimivaks piirkondlikuks heidutuseks vajab NATO Soomet. Ideaalis peab Eesti leidma võimaluse panustada meile ja NATO-legi hädavajalikku Soome silda. Ka kõige halvemal juhul ei tohi Eesti aga lubada praeguste kahetsusväärselt märkimisväärsete eraldusjoonte süvenemist.

Miks Venemaa «ei ole oht», seletub Soomes enama kui julgeolekukaalutlustega. Kohaliku debati kaugelt kaalukaim teema oli majandus, keskmes Helsingis ilmekalt tiksuma pandud võlakell, mis rühib edasi 9000 eurot minutis ning jõuab üsna varsti saja miljardi euroni. Siingi on Venemaa oluline faktor: Soome pole suutnud välja rabeleda 2008. aastal alguse saanud rahanduskriisi keerisest, mille mõju on süvendanud avatus ahenevale idaturule.

Uuel valitsusel tuleb sel valimisperioodil säästa kuus miljardit eurot. Soome seis ei ole siiski nii lootusetu, kui Euroopa Liidu viie vaeseima riigi seas rabelevas Eestis mõnikord näib paistvat: põhjanaabri võlatase jääb veel alla Maastrichti 60 protsendi piiri SKTst. Soome uuendusvõime on samas endiselt maailma tipptasemel.

Kui Soome kiiremale kasvule pöörab, võib Eestigi loota kuludele suuremat katteallikate valikut kui aktsiisid. Saksa Frankfurter Allgemeine nendib asjaliku huviga, et Sipilä on lubanud koondada 100 000 avaliku sektori töökohta, luues vastukaaluks 200 000 uut erasektoris – seda eelarvetoega. Värskendav on jälgida valimisdebatti, kus kriisiski säilib terviklik vaade majandusele, riigi ja ühiskonna vajaduste tasakaalule, ning perspektiivitunne probleemide suhtes.

Soome lahe naabrite vahelist distantsi markeerib Dagens Nyheter, nentides, et soomlaste valimisosalus – 70 protsenti – oli Põhjamaa kohta väike. Rootsis oli see viimati 85 protsenti. Valimispassiivsus on Põhjamaades võõrdumise mõõdupuu, osalus ja debatt peamisi poliitilise protsessi väärtusi. Tähelepanuväärne on seegi, et Keskusta kõrval võitsid ainsana mandaate juurde rohelised (ülejäänud kuus parlamendierakonda kas kaotasid kohti või jäid samale pulgale). Mis tähendab, et lisaks alahoidlikule pöördele populistlikku konservatiivsusesse (kusjuures Põlissoomlased on EKREga võrreldes tsiviliseeritud konservatismi etalon) oli märgatav noorema valijaskonna lootusrikkam pööre nn postindustriaalsete väärtuste poole.

Rohelised tõusid Helsingis suuruselt teiseks parteiks ning Eduskunta sai oma ajaloo kaks esimest sisserändajast liiget.