Jüri Vendik: Vene võidusõgedus ja võiduhullustus

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vendik
Jüri Vendik Foto: Erakogu

Küsimus, kes tuleb ja kes ei tule Putinile 9. mail külla, on muutunud Vene välispoliitika vaat et põhiküsimuseks, kirjutab kolumnist Jüri Vendik.

«Näe, isegi Luka ei tule Moskvasse! Keegi ei taha tulla.» – nii reageerisid mõned Vene blogijad laupäeval ilmunud uudisele, et Valgevene president Aleksandr Lukašenka ei kavatse 9. mail liitlasriigi pealinna võidupüha paraadile tulla.

Seejuures kahjurõõmsateks või hoopis murelikeks kommentaarideks Lukašenka puhul põhjust justkui eriti ei olnud: ta ei käinud Punasel väljakul 9. mail ei mullu ega tunamullu ja täpselt samamoodi kavatseb ka seekord samal päeval armee ülemjuhatajana oma võidupüha paraadi Minskis vastu võtta.

Aga see kord on eriline. Küsimus, kes tuleb ja kes ei tule Putinile külla, on muutunud Vene välispoliitika vaat et põhiküsimuseks.

President Putin ise rääkis hiljutise «otseliini» käigus, et «Washingtoni obkom» ei luba paljude riikide juhtidel tulla, ehkki ise nad tahavad küll. Noorematele lugejatele peab vist seletama, et sõna «obkom» viitab Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei suvalisele oblastikomiteele, mis jagas käske oblasti ettevõtetele, ajalehtedele, õppeasutustele – kõigile.

Välisminister Sergei Lavrov ja ministeeriumi ametlik esindaja on sunnitud iga nädala tagant ajakirjanikele rääkima, kes ikkagi tuleb paraadile. Nad väidavad, et vähemalt 26 riigi kõrgeimad esindajad.

Tšehhi presidendi Miloš Zemani otsusest tulla kirjutasid kõik väljaanded. Samuti tema hilisemast otsusest tulla, kuid mitte osaleda paraadil.

Üks netiportaal tegi lausa tabeli, kus on ära märgitud 60 Venemaale tähtsaima riigi juhtide tulek või mittetulek.

Moskva on oma suure võidu 70. aastapäeva tähistamisega sattunud natuke ebameeldivasse olukorda. Õigem oleks muidugi ütelda, et olukord on tervikuna ebameeldiv, jutud võidupüha tähistamise ümber on vaid üks selle ebameeldivuse väljendustest.

Kollektiivse Putini jaoks oli Natsi-Saksamaa alistamise aastapäeva suurejooneline tähistamine hea viis näidata, meelde tuletada, kinnitada, et just Venemaa (NSVL) «päästis maailma», et tema on üks praeguse maailmakorra loojatest, mitte külmas sõjas kaotaja, ja et – vaikimisi – talle on sellepärast rohkem lubatud kui teistele. Mõjusfäärid näiteks.

Nüüd aga muutus seesama Moskvale niivõrd tähtis üritus demokraatlike riikide jaoks väga heaks – täiesti tasuta – viisiks näidata, kuivõrd isoleeritud ja põlatud on tänapäeva Venemaa.

Päriselt see muidugi ei õnnestunud: praeguse seisuga võib Moskva kiidelda sellega, et paraadile tulevad Hiina, India ja Lõuna-Ameerika riigijuhid, pluss – mis on eriti tähtis – Kreeka ja Tšehhi omad. Ja veel maailma kõige iseseisvama riigi juht Kim Jong-un, mis on muidugi eriti muljetavaldav.

Kuid peotuju on natuke rikutud, seda küll.

See-eest riigi sees ei ole võidumeeleoluga mingeid probleeme. Samas hea maitse ja mõõdutundega on küll.

Veidi pärast Georgi linte olid moes näiteks kleebised «Na Berlin». Nägid eriti hästi välja BMW ja Mercedeste peal. Siis mõned veidi targemad mõistsid täiendada neid kleebisega «trofee».

Praegu on neid loosungeid ja ka Georgi linte näha tunduvalt vähem kui kümme aastat tagasi, kui kogu see kampaania algas.

Nüüd aga pühendatakse Suure Isamaasõja lõpu 70. aastapäevale pea kõik üritused. Noh, hea küll, pooled neist.

Iževskis pühendasid tudengid suurele võidule body-art’i konkursi. Joonistasid suure võidu sümboleid tagumikust napilt kõrgemale.

Krasnojarskis tehti suure peo eel tortide konkurss. Peaauhinna võitis magus «Igavene tuli» surmateatega rindelt ja surnud last kandva vanamehega.

Riigiduumas pandi ebaseadusliku kauplemise eest kinni näitus, kus müüdi muuseas präänikuid kirjaga «Спасибо деду за победу!» («Aitäh vanaisale võidu eest!»).

Venemaal on küll inimesi, kellele see sünge bufonaad pehmelt öeldes ei meeldi. Üks neist, Peterburi usuteadlane, ülempreester Georgi Mitrofanov leidis selle jaoks väga mahlaka sõna: победобесие.

See on üsna raskesti tõlgitav, kuna kannab vähemalt kahte konnotatsiooni. «Pobedaga», võiduga, on asi selge, «бесие» aga tuleb sõnast «мракобесие» (vaimusõgedus, kultuurivaenulikkus), samas viitab ka sõnale «взбеситься» (hulluks minema). Niisiis, eesti keeles võiks see olla näiteks võidusõgedus või võiduhullustus. Kuidas kellelegi meeldib.

Võidukultus ei ole teadagi nüüdisaegse Venemaa väljamõeldis, kuid tundub, et Nõukogude Liidus oli selles veidi rohkem taktitunnet. Selles oli võib-olla rohkemgi suurejoonelisust ja pealetükkivust, kuid kindlasti vähem labasust. Ja praegu sanktsioonide all olev duumasaadik, tollal aga estraaditäht Jossif Kobzon laulis ikkagi «peost pisaratega silmis». Võib-olla oli asi selles, et 30 aastat tagasi olid elus väga paljud sõjaveteranid.

Nüüd aga, nagu ütles üks Vene publitsist, on ühiskond läbinud teekonna punktist «ei iial enam» punktini «oleme uuesti valmis».

Sõna «pobedobesije» autor Georgi Mitrofanov kirjutas, et maailmasõda oli ennekõike meeletu kuritegu ja meeletu õnnetus kõikide osapoolte jaoks, ja tänapäeva inimestel tuleb ennekõike mälestada sõjaohvreid, mitte kiidelda tapatalgutes peale jäämise üle.

Teda ja temasuguseid aga ei kuulata. Võiduhullustuse kraad on nii kõrgel, et nii mõnedki on sellise jutu peale siiralt solvuvad ja muutuvad agressiivseks. Just nimelt siiralt. Seda «püha võidu usulahku» hoiavad ja arendavad hoolega – viimase kümne aasta jooksul erilise hoolega – küünilised võimuteenrid, nii et on võimatu aru saada, kus lõpeb põlvkondade kogemusel ja rahva kultuuril põhinev veendumus ja algavad poliitpsühholoogilise manipulatsiooni viljad.

Kas Venemaa rahval oli vahepeal reaalne võimalus oma ajaloole teistmoodi vaatama hakata? St sisemine valmidus, mitte vaid välised tingimused. Ei tea.

Kuhu see kõik viib? Ei tea samuti. Ja kahjuks pole küsimus muidugi mõista pelgalt selles, kuidas nimelt Venemaa oma suurt võitu tähistab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles