Kuidas kohustuslikku riigikaitseõpetust kõigile õpilastele, sealhulgas ka patsifistidele söödavaks muuta, kirjutab Raivo Juurak Õpetajate Lehes.
Raivo Juurak: kätekõverdused on su teine nimi!
18. aprill 2015, 11:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikaitseõpetus muutub kõigile kohustuslikuks – nii kõlab uue koalitsioonileppe üks punkte. Krimmi poolsaar on okupeeritud, Donbassis on hukkunud juba tuhandeid inimesi, president Ilves on avaldanud arvamust, et Eesti vallutamisele kulub Venemaal neli tundi. Arusaadav, et sellises olukorras läheb mõte kohustuslikule riigikaitseõpetusele.
Kui aga pisut mõelda, on asi päris kole – riigikaitsja peab ju olema valmis tapma ja ka ise surma saama. Tõsi, me rõhutame, et ei taha sõda, vaid lihtsalt võimalikku vaenlast korralikult heidutada. Aga hirmutav ikkagi.
Eelmisel nädalavahetusel nägin kaitseväe keskpolügoonil peetud riigikaitseõpetuse välilaagris patrullkäigu õppimist. Rühm õpilasi läks metsa patrullkäigule ja teine rühm ootas neid põõsastes ja maalohkudes, et tulijate pihta tuli avada. Nägin üsna lähedalt, kuidas patrullijad tabasid üht varitsejat värvikuuliga otse otsaette, vastu näokaitset. Need värvikuulid olid ilusad ja apelsinikarva kommide moodi, väidetavasti tehaksegi neid kommiliinil. Aga nii täpset tabamust nähes tekkis ikkagi mõte, et sõjas saadakse otsaette ju tinast kuuliga. Milleks me siis noori õieti ette valmistame?
Ühesõnaga, küsimus on selles, kuidas kohustuslikku riigikaitseõpetust kõigile õpilastele söödavaks muuta. Seni on riigikaitseõpetust õppinud ainult vabatahtlikud, kuid on ju ka sünnipäraseid patsifiste, kes ei taha püstolit sõrmeotsagagi puudutada, rääkimata osalemisest mängudes, kus kaaslast tuleb otsaette tabada. Keskpolügoonil peetud välilaagris oli asi lahendatud nii, et kes ei tahtnud kaaslast sihtida, võis selle osa vahele jätta. Kaks tüdrukut loobuski, osalt teadmisest, et värvikuuliga on päris valus pihta saada. Samal ajal laskmine kui sport – kas saan ümmargusele märklauale pihta? – paistis kõigile poistele ja tüdrukutele meeldivat. Kaasa lõid needki, kes laadimise eel küsisid, kumb ots ees tuleb kuul õhupüssi rauda panna.
Sport ongi ilmselt see, mis patsifistilegi riigikaitseõpetuse vastuvõetavaks teeb. Seda teed on ka mindud. Kõnealuses välilaagris võistlesid õpilased lisaks laskmisele ka tuletõrjevooliku lahtivedamises ja veejoaga märklauale pihta saamises. Lisaks paadisõidus, orienteerumises ja tehti ekstreemsporti. Näiteks ületati jõge köie küljes rippudes ja roniti üle puude vahele kinnitatud köitest võrkude. Arvan, et kui riigikaitselaager meenutab pigem spordilaagrit, huvitab see ka patsifiste.
Nägin, kuidas tosinkond noort tegi nagu üks mees järjest nelikümmend kätekõverdust. Mitte karistuseks, vaid vabatahtlikult, sportlikust hasardist. Nelikümmend kõverdust on paljuvõitu, aga noored ise ütlesid, et natuke peab ikka pingutama ka. Ja tegidki kõik kõverdused ära. Tõsi, osa tüdrukuid laskis kümnenda korra juures põlved vastu asfalti ja varsti vajusid neil ka puusad vastu maad, kuid tegid kõike hasardiga.
Teine moment, mis võib kõigile noortele sobida, on turvalisus. Laagris räägiti kõikide relvade puhul kõigepealt, kuidas neid ohutuks muuta. See peaks patsifiste samuti huvitama. Iga isa ja ema tahab ju teada, mida relvade, leitud lõhkekehade ja muu sellisega ette võtta, et keegi kannatada ei saaks. Ka tuletõrjeharjutused olid turvalisuse küsimus: kas oskad tekkinud tulekolde kiiresti kustutada? Meditsiinikursus – kas oskad sõrme siduda ja kõrvetatud käele esmaabi anda? Selles laagris pandi kõigile sõudevõistlusel osalejatele turvavestid selga – seegi nõue peaks arusaadav olema igaühele.
Juhtusin nägema, kuidas terve rühm tegi ilma pikemata kümme kätekõverdust selle peale, kui üks nende seast eksis turvanõuete vastu – seda selleks, «et isegi lihased mäletaksid, et turvanõuded on pühad». Igatahes tehti laagris kätekõverdusi palju, nii et juhtusin kuulma ütlemist: «Noormees, kätekõverdused on teie teine nimi!»
Ja veel üks moment, mis peaks patsifistidele sobima – riigikaitseõpetus võiks tugevdada õpilaste ühtekuuluvustunnet. Ja seda ta teeb. Nägin välilaagris, kui mõnusasti pikutasid gümnasistid lõunapausi ajal suures telgis ümber sooja ahju ja ajasid omavahel vaikselt juttu nagu vanad sõbrad ikka. Ja märkasin, kuidas nad iga järgneva võistlusega üha paremini meeskonnana tegutseda oskasid.
Kui riigikaitseõpetus sarnaneb pigem alternatiivteenistusega, võib ta olla vastuvõetav kõigile gümnaasiuminoortele. Ja päris riigikaitset jõuab ju õppida kaitseväes.
