Maarja Vaino: kultuur ja julgeolek

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Vaino
Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Julgeolek on viimase pooleteise aasta terav teema, mis niipea kuhugi ei kao. Hiljuti ilmusid Postimehes omavahel seostamatult kaks lugu: Sirje Kiini «Keel kui julgeolek» ning Toomas Kiho «Suured nimed Tartu linnas», mis tegelesid kaudselt teemaga, millele ei ole otseselt tähelepanu pööratud. Selleks on kultuur kui julgeolekugarantii, mis sõltub rahvusliku identiteedi tugevusest. See teema vajaks tõstatamist laiemas plaanis, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Humanitaaria roll ühiskonnas ei ole kunagi ülearu kindel olnud, kuid viimasel ajal võib tajuda üha selgemalt hoiakut, nagu oleks kultuurialasse jääv midagi suhteliselt kõrvalist, millega reaalses elus on vähe peale hakata. Ennekõike kajastub see avalikus sfääris (näiteks meediamaastikul, kus kultuurirubriigid esindavad ennekõike meelelahutust), kuid ka üldhariduses ning isegi ülikoolides.

Mulle tundub, et Eesti julgeolekust rääkimisel on (mõistagi vajaliku) sõjalise kaitse kõrval oluline fookusesse võtta ka niivõrd tähtis garantii nagu seda on tugev rahvuskultuur. Olgem ausad – inimesed on nõus võitlema niisuguse riigi eest, millega nad on sisuliselt ja hingepõhjani lõimunud. Ning ma ei räägi siinkohal tingimata venelastest. Ka eestlased, eriti noored eestlased, võivad jääda ripakile, n-ö kodutundeta, kui tajuvad, et Eestil ei ole sisulist, tähendusega täidetud väärtust.

Olulisel kohal on kooliõpetus. Kui koolides asendatakse kirjandustunnid näiteks äpi programmeerimise kursusega, siis murendab see kahtlemata noorte suutlikkust oma kultuuriga suhestuda. Sest ei jää aega rääkida olulistest kirjanikest, ideedest, vaimsest pärandist ja eelkäijate elutarkusest. Napi õppeaja sees tuleb õpetajatel teha valik, kas mitu kirjanikku kiirelt või mõned põhjalikumalt läbi käia.

Sümbolväärtus

Nii ehk teisiti jääb käsitlemata oluline osa ühest kultuurivaldkonnast. Kui nii juhtub juba mitmetes ainetes (ajalugu, kunstiajalugu, muusikaajalugu jne), hakkab see otseselt nõrgestama rahvuskultuuri, sest seda tuntakse üha vähem. Mida ei tunta, selle vastu on ka huvi väiksem, rääkimata kultuuri tähenduse ja sümbolväärtuse tunnetamisest. Niisugust kodumaad, millel puudub sümbolväärtus, ei ole kuigi raske maha jätta.

Just seetõttu jäi mulle silma Toomas Kiho artikkel. Tema arutelu tagant kumab läbi küsimus suurkujude pärandi väärtustamisest. See teema ei ole tänini riigi kultuuripoliitikas läbi mõeldud. Puudub strateegia, mida teha paljude ammu või hiljuti surnud oluliste isikutega. Kuid just isiksuste kaudu manifesteerub kultuur ja tema väärtused kõige nähtavamal kujul. Usun, et iga eestlane on uhke, kui välismaal olles tajub, et Eestit teatakse tänu Arvo Pärdile või  Barutole. Midagi nende ausärast langeks nagu ka meile.

Peaksime aga olema uhked selle üle, et meil on olnud ka kõik need teised, kelle nimekiri läheks siinkohal loetlemiseks liiga pikaks. Kuidagi tuleks neid rohkem väärtustada. Kuigi nad pole tingimata tuntud väljapoole, on nad olulised meie oma natsiooni kujunemises ja identiteedis. Ma ei arva, et igaühele tuleks muuseum püstitada, kaugel sellest.

Olen küllalt skeptiline ka Pärnu muuseumi mõtte suhtes rajada Pätsi muuseum. Idee iseenesest on hea ja õige. Kui aga vaadata seda, millises seisus on Pärnu muuseumi alla kuuluv Koidula muuseum, tundub mulle, et enne uue muuseumi rajamist tuleks olemasolevad paigad korda teha. Muidu on pärast uhket avamispidu peagi alles vaid kiratsev koht.

Alustada tuleks sisulisest väärtustamisest. Kui tahame olla uhked Pärdi üle, peame seda olema ka Koidula üle ning see peaks olema näha. Niisugune väärtustamine tähendab kultuurilist järjepidevust, see on protsess, mille lülid me oleme. Kaasaegne kultuur saab tähendust omada mineviku võrdluses, olgu siis jätkamise või vastandumise kaudu. Midagi uut ei saa teha, kui ei teata, mille suhtes uuenetakse.

Eesti venelaste probleem

Kaasaegne, reflekteeriv kultuur ei tähenda seda, et rahvuskultuuri põhialustes tuleks midagi ümber defineerida. Kui kõik kaanonid, milles kultuuriline järjepidevus valdavalt väljendub, segi paisata, jääb rahvast ühendavaid tegureid vähemaks. Kui enam ei teata, kes on Wiiralt, Tammsaare, Palusalu ja Tõnisson ja mis on nende põhiline tähendus, siis mureneb oluline ühisosa. Siis on rahvaliikmete rahvuskultuuriline taust nõrk ning kodumaastikust lastakse kergemini lahti. Rahva ühendajaks ei ole suurem palk, uus auto või puldiga külmkapp. Rahvast ühendab sümboolne kapital. 

Siit koorub välja ka Eestis elavate venelaste probleem. Minu meelest on siiani üritatud neile pakkuda peamiselt puldiga külmkappi. Aga tegelik lõimumine saab toimuda ikkagi ainult kultuuri kaudu. Olen  nõus Sirje Kiiniga, et venekeelne telekanal probleeme ei lahenda. Noored inimesed ei vaatagi telekat. Pealegi, ETV2 tuli ja ei täitnud oma eesmärki venekeelse publikuni jõudmisel. (On selgusetu, kuidas on nüüd lahendatud riigikeele küsimus, mis ETV2-l ei võimaldanud täisvenekeelne olla, samuti see, kuidas jääb teiste Eesti rahvusvähemustega, kellel pole emakeelset telekanalit.)

Mulle tundub, et aitaks hoopis see, kui panustataks konkreetselt laste kultuurilisse lõimimisse – võimaldataks rohkelt teatrireise, ringsõite mööda Eestit, muuseumikülastusi, raamatute kinkimist jne.  (Jah, ka praegu sõidavad teatrid ja teisedki kultuuriasutused ringi ja viivad etendusi/filme ja muud «linnast» välja, aga üldpildis on see siiski marginaalne.)

Valdav osa maakoolide – ja väiksemate linnade – õpilasi (olgu nende kodune keel milline tahes) ei saa kultuurist lihtsalt osa, sest ei ole raha tellida busse, osta pileteid jne. Kui Pärandiaastal oli lühikest aega käimas koostööprojekt «Pärandini rööbastel», mis võimaldas tasuta rongisõitu, olid muuseumid õpilasi täis. Samuti tuleks töös hoida ja normaalselt rahastada noortekeskusi, eriti väiksemates kohtades. Mööda Eestit ringi sõites ja loodusmatku korraldades saab Eestimaa hoopis teise tähenduse. Selle tähenduse, mida me armastame ja millest me loobuda ei taha.

Kui need miljonid, mis praegu lähevad kultuuriministeeriumi eelarvest (kokkuvõttes ikkagi alarahastatud) telekanalile, investeerida reaalse kultuurikogemuse (ja siin mõistan kultuuri väga laialt, justnimelt teatrietendusest loodusmatkani) saamiseks, oleks meil aastate pärast hulk rõõmsaid ning oma maa ja kultuuriga suhestuvaid noori, kes jagavad midagi ühist ning kelle jaoks Eesti on tugeva sisulise väärtusega koht. Sest kultuurikogemus annab kas või alateadliku elu mõtestatuse tunde, seda on uuringud ammugi kinnitanud. Ning see muudab inimesi õnnelikumaks ja pakub turvatunnet. Kindlasti rohkem, kui protsendikese võrra alandatav tulumaks.

Kultuuri tugevus

Tunnet, et üks kultuur on tugev ja elujõuline, ei saa selgeks teha, seda saab ainult kogeda. Me kõik tunneme näiteks Inglismaale minnes, milline tugeva ajaloo ja kultuuriga see riik on. Me tunneme ennast seal kindlalt, sest meie ümber on ennast väärtustav, traditsioone austav kultuur, mis on kõikjal – alates arhitektuurist, lõpetades viisaka teenindusega. Rääkimata tasuta muuseumidest ning võimsatest teatrietendustest.

Eestis teeb elamise eriliseks eesti kultuur, mis on riigi peamisi alustalasid. Kui rahvuskultuuri enda alustalad hajuvad ning lülide vahele tekivad katkestused, siis on see julgeolekuoht. Ei saa loobuda kiusatusest tsiteerida Tammsaare sõnu 1939. aastast: «Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.»

Teiste sõnadega aastal 2015 öeldes: ega NATO ei aita, kui meil endil puudub sisemine veendumus, et oleme rahvas, kes on seda abi väärt.

---

Arvamuslugu ilmus ka blogis Huige.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles