PM ARHIIV ⟩ Ruta Arumäe: nõu saada peaminister ei soovinud

Ruta Arumäe. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Riigi majanduspoliitikat juhitakse Exceli tabelitega, liites kokku vaid kulusid ja tulusid. Mitte keegi ei analüüsi nende sammude laiemaid tagajärgi, kirjutab peaminister Taavi Rõivase nõunik eelmise valitsuse ajal, nüüd sõltumatu majandusanalüütik Ruta Arumäe.

Peaministri nõunik olla on tore. Saab palju reisida, osaleda huvitavatel kohtumistel huvitavate inimestega, inimesed on kõik väga sõbralikud ja viisakad. Teravusi ei ole, vastupidi, kõik on kohati nii ümmargune, et on raske aru saada, milline külg sellest kumerusest parasjagu arutluse all on. Eriti positiivse emotsiooni tekitas käimine välisreisidel, sest seal oli eriti tugevalt tunda Eesti väga positiivne maine. Oli hea tunne olla eestlane, kui kõik teised üksmeelselt eestlasi kiidavad.

Eriti meeldis mulle käia ise esinemas. Need viimased neli kuud olid mu elus ühed toredamad. See kõik oli väga meeldiv ja see oleks võinud kõik jätkuda. Kui ma oleksin just pensioniikka jõudnud, oleksin seda võib-olla ka teinud. Praegu aga soovin ma jätkuvalt teistele inimestele mingitki lisandväärtust anda. Nõuniku ametilt eeldatav lisandväärtus on minu jaoks liiga väike.

Väidan seda kõike isikliku kogemuse pinnalt, läbinud äsja sotsiaalmajandusliku eksperimendi nimega «Kuidas olla peaministri nõunik». Eksperiment kestis neli kuud, nagu see oligi plaanitud kestma. Ühelt poolt, analüütikuna, kes võtab oma tööd alati väga põhjalikult, soovisin ma lähemalt näha, kuidas riigijuhtimine käib, teisalt soovisin täiesti siiralt anda oma panust riigile, n-ö oma aja teenimisega riigisektoris.

Minu ettekujutuses oli peaministri nõuniku amet selline, kus tuleb anda nõu peaministrile. Selles detailis ma küll paraku eksisin. Nõu saada peaminister ei soovinud. Ega ka keegi muu riigisektoris laiemalt. Riigisektor on täis dogmasid, mis pole muutunud 2003. aastast, kui ma viimati riigisektoris töötasin. Nendega juhitakse riiki siiamaani. Ma läksin riigisektorisse selleks, et ehk õnnestub midagigi uuenduslikku ellu viia. Minu arvates on «kindlalt edasi» end ammu ammendanud ning mitmeidki asju tuleks teha nüüd teisiti kui siiani. Ilmselgelt jooksin ma peaga vastu müüri.

Valitsevate dogmade raamest väljumine ning mõne teistsuguse mõtte väljakäimine riigisektoris on tabu. See on hämmastav, kui ühel meelel korrutavad kõik kellegi poolt kunagi välja mõeldud laulu. Mulle tundus kohati, et ma olen «LEGO filmi» sisse sattunud. Ja just nagu «LEGO filmgi», see korrutamine töötab. Eriti saab seda aru välismaal, kus Eesti legend oli tugevasti kõigi inimeste pähe kinnistunud, keda ma väljamaal kohtasin. Turundus turunduseks, aga aeg oleks särava pealiskesta alla ka midagi sisukamat välja mõelda. See nõuaks riigisektoris veidikenegi avatumat suhtumist.

Minu jaoks oli veidi naljakas, kui käisin esinemas välismaal ja esinemise teemaks oli see, kuidas peaksid investeeringud Eestisse tulema. Slaidid, mida riigisektoris kasutatakse, pärinevad 2003. aastast ning neid tuli järjest välja praakida – sest neid argumente, miks siia investeerida, on järjest vähemaks jäänud. À la stabiilsus... Mis stabiilsusest me räägime, kui majandus põrkab kümme protsenti üles-alla nagu kummipall? Juurde pole aga argumente tulnud, sest valdava arvamuse kohaselt on meil kõik nii hästi, et midagi polegi vaja teha. Nii me varsti vaatame oma stagneeruva stabiilsuse otsas ainult teiste riikide kandu ja mõtleme, kuidas see küll nii juhtus.

Sellele presentatsioonile oleks hädasti juurde vaja mingit poliitikute tekitatud reaalset sisu. Aga et seda kusagilt tulema hakkaks, ei paistnud. Kuna ma ise olin tol korral esinejaks, sain midagi leiutada, aga palja müügivahu kloppimine ilma tooteta, millesse ma ise ka usuks, ei ole ka minu teema.

Ei, nõunikuamet polnud kindlasti minu jaoks. Edaspidi annan valitsusele nõu täiesti tasuta, muuhulgas siin täna. Muuseas – ministri nõunik võib olla igaüks. Selleks tuleb vaid avalikult arvamust avaldada. Peaminister näiteks vaatab märksa rohkem oma nutitelefoni ekraani kui oma nõunike otsa. Kirjutage oma valitud poliitikutele, soovitavalt ajalehte.

Ma olen täiesti seda meelt, et riigisektoris tuleb riigireform läbi viia. Alustada võiks näiteks peaministri majandusnõuniku koha kaotamisest. Esiteks, riigi makromajandusliku käekäigu vastu keegi riigisektorist nelja kuu jooksul huvi ei tundnud.

Muuseas, riigisektoris toodetakse palju igasugust infot, mida hoitakse miskipärast kiivalt endale ja erasektoriga ei jagata, kuigi mingit põhjendust selleks pole. Meeletul hulgal infomaterjalide tootmiseks läheb palju ressurssi, kuigi kasutamist ei leia need ka eriti palju riigisektori sees. Jagatagu neid siis ka erasektorile. Lihtsalt üks idee riigi tõhusamaks muutmiseks.

Tänane tasuta majanduspoliitiline nõuanne on see, et kõikide valimislubaduste ühte potti kokku kuhjamine ja nende täitmine kütuseaktsiisi tõstmisega on väga halb idee! Sellest nõust oleks muidugi märksa rohkem kasu olnud, kui mul oleks seda olnud kusagil varem öelda.

Kurb tõsiasi on see, et riigi majanduspoliitikat juhitakse Exceli tabelitega, liites kokku vaid kulusid ja tulusid. Mitte keegi ei analüüsi selliste sammude laiemaid tagajärgi ning ammugi puudub eesmärk, kuhupoole tervikpildiga sammuda. Põhimõtteliselt, veidi utreeritult, on kogu meie majanduspoliitika peamine ideoloogia tasakaalus riigieelarve. Tiba lihtsakoeline, kas pole? Maksudega mängitakse nullsummamängu, ning selle vastu kuigi palju huvi ei tunta, millised tagajärjed majanduse struktuurile sellest kaasnevad, kui üht või teist maksu tõsta või langetada.

Maksud peaksid olema vahendiks, et majanduse struktuuri juhtida, mitte et pärast vaadata, mis juhtus ja siis nende tagajärgede tulekahjudega võidelda. Niisiis, majanduspoliitiline nõuanne number kaks: kasutada otsuste tegemiseks ka laiemat analüüsi kui rahandusministeeriumist tulev riigieelarveliste tulude ja kulude tabel.

Teine fakt, mida ma selle nelja kuu jooksul teada sain, oli, et eesmärk meie majanduspoliitikate juhtimisel ja kavandamisel on indeksid. Rahvusvahelised indeksid ja kuidas me neis välja paistame. Seejuures teadmiseks võetakse vaid need, kus me ilusad välja paistame.

Analüütikuna ei saa ma rääkida asjade ainult ühest poolest. Kogu respekti juures indeksite vastu ja saades aru enese peeglist imetlemise lummusest, võiks meie majanduspoliitikal ikka mõni iseenese visioon ka silme ees olla. Ja ka nendest valdkondadest tuleb rääkida, kus me nõrgad oleme, ja arutleda, mida selle parandamiseks ette võetakse.

Kui nende kitsaskohtade parandamise ainsaks ideeks on koalitsiooniläbirääkimistel leiutatavad maksutõusud, siis pole see strateegia, vaid populism ja paigaltammumine. See on nagu püksipissimine – algul on soe ja mõnus, aga pärast külm ja märg. Ainus edetabel, kus me kütuste hinnatõusuga tippe vallutama hakkame, on kütuste hinnatabel. Igatahes ei saa see olema ei tootmisettevõtete konkurentsivõime edetabel ega inimeste elatustaseme või ostujõu tabel.

Pahede maksustamine on igati omal kohal, olgu selleks siis tubakas, alkohol või magusad ained. Kütus võib looduse silmis olla küll pahe, kuid sel on praeguses majandusstruktuuris liiga oluline roll tootmissisendina, mida rahandusministeerium on tõenäoliselt alahinnanud. Energiahindade konkurentsivõimes ei hiilga Eesti juba praegugi mitte. Elektri hinna šoki tagajärjel üsna hiljuti juba jäi majandus aastateks stagneeruma. Samasse auku astuti juba eelmisel korral.

Sellega ma oma tänase majanduspoliitilise tasuta konsultatsiooni lõpetan. Tänan tähelepanu eest.