Jüri Vendik

FOTO: Tairo Lutter

Venemaal kunagi vaid marurahvuslaste kõnepruuki ilmestanud termin «russofoobia» kuulub praegu ametliku ideoloogia peavoolu, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Vendik.

«Ma loodan, et ülemaailmne monopol massiteabevahendite ja kultuuri vallas lõpeb. Hakkame kõik koos seda lammutama, taotledes seda, et iga russofoobne arvamusavaldus saaks väärika vastuse,» rääkis hiljuti ajakirjanikele vene õigeusu kiriku esindaja Vsevolod Tšaplin.

Ühel ilusal päeval aprilli alguses räägiti Moskvas kuidagi eriti palju russofoobiast. Peale Tšaplini ja temaga koos pressikonverentsil esinenud, kirikuga seotud ajaloolaste ja publitsistide pajatasid Venemaa vaenlastest veel president Putini lähikondlane, raudteede juht Vladimir Jakunin ja marurahvuslaste seas populaarne publitsist Nikolai Starikov, lisaks tegi avalduse USA meedia «russofoobsete paskvillide» teemal välisministeeriumi pressiesindaja.

Sõna ja mõiste «russofoobia» on viimase paarikümne aasta jooksul olnud üsna populaarne vene (maru)rahvuslaste seas, nüüd aga poeb see termin üha laiema ja kõrgema seltskonna kõnepruuki. Arusaam, et teatud osa maailmast ja osa Venemaa enda elanikkonnast kannatab patoloogilise ja põhjendamatu venevastase vihavaenu all, on muutunud Vene negatiivse ametliku ideoloogia üheks alustalaks, nii et tasub lühidalt meelde tuletada sõna «russofoobia» ajalugu.

Pseudoklassikaliste terminite koostamine on teadagi imelihtne, ometigi arvatakse, et sõnal «russofoobia» on üks konkreetne autor. Selleks peetakse 19. sajandi luuletajat Fjodor Tjuttševit.

Tjuttševit tuntakse ennekõike kui imeilusate luuletuste autorit, aga ta oli ka diplomaat, välisministeeriumi tsensor ja oma tõekspidamiste poolest Vene imperialist. Ta kirjutas neli programmilist artiklit Venemaa ja Euroopa suhetest. Tjuttšev vastandas Vene «õiget» impeeriumit vaimselt mädanenud läänele (Roomale), unistas suurest panslavistlikust üliimpeeriumist ning arvas samuti, et Euroopa kardab ja vihkab Venemaad sellepärast, et lihtsalt ei tunne ega mõista teda. Ehkki arvata võib, et paljude eurooplaste jaoks Tjuttševi ideede selge mõistmine oligi piisav põhjus, miks Venemaad karta tuleb.

Sõna «russofoobia» kasutas Tjuttšev esimest korda väidetavalt ühes isiklikus kirjas, seejuures mitte eurooplaste, vaid mõnede Venemaa tuntud ja mõjukate inimeste suhtes.

Väga populaarseks see sõna aga Tjuttševi ajal veel ei saanud. Vene keele sõnaraamatutesse jõudis see väidetavalt alles 60 aastat pärast Tjuttševi surma – Stalini ajal.

Kuid ka siis oli «russofoobia» lihtsalt üks haruldane pseudoteaduslik termin. Siinkirjutaja näiteks oma nõukogudeaegsest nooruspõlvest seda ei mäleta. Nõukogude ideoloogia oli küll rajatud halvasti varjatud vene šovinismile, kuid ametliku versiooni järgi oli ajaloo peamiseks kollisiooniks klasside, mitte rahvaste ja kultuuride konflikt, ning kodanliku (kolonialistliku, neoimperialistliku jne) lääne valitseva klassi peamiseks vaenlaseks pidid olema mitte venelased, vaid kogu maailma töörahvas.

Sõna «russofoobia» uus särav elu algas tänu Vene akadeemikust dissidendile Igor Šafarevitšile. Väljapaistev nõukogude matemaatik ja samas dissident, kes tegi koostööd Andrei Sahharovi ja Aleksandr Solženitsõniga, avaldas 1982. aastal samizdat’is ehk põrandaaluselt, kirjutusmasinal paljundatuna, essee nimega «Russofoobia».

Selle raamatu sisu võttis Šafarevitš ise oma hilisemas artiklis «Russofoobia. Kümme aastat hiljem» lühidalt kokku nii: «Meie publitsistikas ja kirjanduses on üks väga mõjukas vool, mis edendab vene ajaloo, kultuuri, rahva psüühika alaväärtuslikkuse kontseptsiooni: «Venemaa on totalitarismi taimelava, venelastel pole olnud oma ajalugu, venelased alati poevad tugeva võimu ees.» Selle voolu tähistuseks kasutataksegi terminit «russofoobia» [---] Russofoobia on kindla ühiskondliku kihi ideoloogia, see kiht moodustab vähemust ning vastandab ennast ülejäänud rahvale [---] Väidetakse, et me peame korraldama meie elu Lääne-Euroopa, eriti aga Ameerika ühiskonna normide järgi [---] (selles ühiskonnakihis) on mõjukas tuum, mis on seotud juudi natsionalismi teatud vooluga.»

Nagu näha, Šafarevitš mitte üksnes ei toonud sõna «russofoobia» tagasi Venemaa poliitilisse sõnavarasse, vaid tegi selle ka selgelt «sisepoliitiliseks».

Tegelikult Šafarevitš, olles nõukogude kultuuris üles kasvanud ja selles ka vanaks saanud dissident (kuulsa essee kirjutamise ajal oli ta 59-aastane), lihtsalt arendas talle hästi tuttavaid ja lähedasi hoiakuid. Nõukogude Liidus oli suureks patuks «kummardamine lääne ees». Šafarevitš ristis selle ümber «russofoobiaks». Nõukogude võimud kiusasid taga «kosmopoliite», kuna ideoloogia dogmad ei lubanud avalikult tunnistada, et jutt käib juutidest – vene rahvuslane (muide, Ukrainas sündinud) Šafarevitš aga ei sallinuid neid dogmasid ning ütles selle suhteliselt otse välja, tehes vaid mõningad «poliitiliselt korrektsed» mööndused à la «see ei ole (puhtalt juudi) rahvuslik vool, sellest võtavad osa eri rahvuste esindajad».

Mõned ajaloolased ja publitsistid väidavad, et Šafarevitši ja teiste vene rahvuslastest «juurte juurde tagasipöördumise» kuulutajate vaated said 70ndatel ja 80ndate alguses üsna populaarseks paljude nooremate KGB-laste seas. Nad lugesid eri sorti dissidentide kirjutisi, suhtlesid nendega n-ö tööalaselt. «Kommunismiehitus» oli seks ajaks läbi kukkunud, inimesed otsisid uut ideoloogilist tuge. 

1982. aastal sai KGB major Vladimir Putin 30-aastaseks.

Šafarevitši «Russofoobia» sai laialt kuulsaks alles mõne aasta pärast, perestroika ajal. Sõna hakkas populaarsust koguma ning, nagu ikka juhtub rahvasuhu sattuvate uute imelike sõnadega, muutus üsna pea mõttetuks kõnestambiks. Akadeemik Šafarevitš vähemalt üritas arukas ja teaduslik välja näha. Juba 90ndate teisel poolel aga võis hoobilt «russofoobi» sildi saada vaidluses mõne vene rahvuslasega või näiteks Eestis elava «kutselise venelasega» igaüks, kes julges Vene poliitikat vähegi kritiseerida (või siis Eesti oma heaks kiita).

Siiski jäi sõna «russofoobia» üsna kaua põhiliselt nn punapruunide marurahvuslaste kõnepruuki. See paiknes nende sõnaraamatus kusagil «juutide ja vabamüürlaste vandenõu» kõrval.

Tuntumatest kujudest on seda sõna alati armastanud näiteks Vene kompartei juht Gennadi Zjuganov.

Vene juhtkond aga vältis seda sõna. Ei olnud justkui sünnis vandenõuteooria harrastajatega ühte patta ronida. Tõsi, välisministeerium pruukis seda sõna küll, nimelt Balti riikide, Ukraina, Gruusia ja Poola kohta.

Nüüd on Vene välisministeeriumi keelepruuk muutunud päris zjuganovlikuks, sõna «russofoobia» aga kuuleb juba mõnda aega ka riigi kõrgeimate juhtide suust. Aga ikkagi, esialgu vaid välispoliitilistes sõnavõttudes.

President Putin näiteks mainis «russofoobiat» jaanuaris holokausti ohvrite mälestuspäeval. «Me näeme endiselt [---] antisemitismi, russofoobia ilminguid, agressiivset sallimatust teiste rahvaste, kultuuride ja traditsioonide suhtes,» ütles Putin. Pani nõnda ühte ritta juudid ja venelased ning vihjas (seda oli kontekstist näha) Ukrainale, aga ka läänele, kes ei tahtvat austada Vene traditsioone. 

Kuid arvestades seda, kui lähedased on nüüd Vene ladvikule inimesed, kes sildistavad russofoobideks ka oma kaaskodanikke, võib oletada, et pole kaugel see aeg, kui kuulame seda sõna Igor Šafarevitši pakutud tähenduses ka Vene riigi tähtsaimast suust. Aasta tagasi Putini kõnes vilksatanud «rahvusreeturid» on ju sama laulu sõna.

Tegelikult Igor Šafarevitši süüdistused ei olnud päris põhjendamatud. Vene intelligentsi sees tõepoolest oli tollal ja on ka praegu teatud arv inimesi, kel kombeks arutleda Vene ajaloo või jooksva poliitika üle stiilis «venelased on kõik loomult orjad, pole siin riigis kunagi midagi head olnud ega tulegi» ja «näe, lift on katki, Ameerikas sellist nõmedust küll ei saa juhtuda». Kuid see ei ole ei «mõjukas kiht» ega ideoloogia – see on lihtsalt lollus ja harimatus.

Ja muidugi ei ole inimesed, kes iga kriitilise tähelepaneku peale kritiseerijat «russofoobiks» sõimavad, sugugi targemad.

«Russofoobia» – nii algses «välispoliitilises» kui ka Šafarevitši pakutud sisepoliitilises tähenduses – on algusest peale olnud spekulatiivne, ebaaus termin, kuna selle taga on püüe igat sorti, sh ratsionaalset kriitikat seletada kritiseerija informeerimatusega, patoloogilise vihavaenuga Venemaa vastu, vaat et vaimse puudegagi. Viimase aja arengud Venemaal muutsid selle täiesti tühjaks sõnakõlksuks. Rahulikematel aegadel võis eristada neid, kes tõepoolest lihtsalt vihkavad või põlastavad Venemaad, ükskõik milline ta ka poleks, ning neid, kes tahtsid mõista ja rääkida nii halvast kui heast. Nüüd aga on halba natuke liiga palju, et jääks aega üle komplimentideks.

On üks vana, ilmselt «Pipi Pikksuka» ühest kohast ümber tehtud anekdoot. Doktor küsib patsiendilt: «Kas te kannatate perverssuste all?» – «Oh ei, doktor! Ma naudin neid!»

Ka süüdistuste peale «te põete russofoobiat» ei tasu arukal inimesel – ei välismaalasel ega venelasel – ammu enam hakata seletama, et tal on näiteks vene ema, vene naine ja vene lapsed, seega ei saa ta definitsiooni järgi «russofoob» olla, st venelasi karta jne. Absurdne etteheide eeldab absurdset vastust. Vastatagu: «Oh ei, mis te ometi! Ma ei põe russofoobiat. Ma naudin seda!»