Erkki Bahovski: Gruusia sõja julm maailm kõnetab Eestit

Foto: Reuters/ScanPix

Rusuvalt ja hoiatavalt mõjuvad pildid Gruusia euroküladest, mis enne olid euroopaliku infrastruktuuri musternäidiseks, kuid mis pärast sõda on täis kuuliauke ja inimtühjad, kirjutab Erkki Bahovski.

Eesti televisioonis näidatud Andrei Nekrassovi «Vene õppetunnid» laiendab kindlasti eestimaalaste vaatenurka Gruusia sõjale, kusjuures võimalusi sellest sõjast rohkem midagi teada saada leidub veelgi.

Nõuka-nostalgia igatsejad peaksid samuti olema rahul – taastunud on olukord, kus Eestis võis nii mõneski plaanis rohkem lubada kui Moskvas. Nek­rassovi enda jutu järgi ETV-le tema filmi Venemaal näidata ei tohi, kuid ETV väitel oli filmi ekraanile tulek Eestis maailma teleesilinastus.

Filmitegijad on läbi käinud Kolgata tee – ühelt poolt rindejooneni Venemaalt, teisalt Gruusiast. Võib ainult arvata, kui palju oli sellist materjali, mida ei saanud näidata, kuid juba nähtu oli õõvastav.

Suhteliselt ühemõtteliselt saab selgeks, et 2008. aasta augustisõja puhkemises oli süüdi Venemaa. Neile, kes tahavad süüdistada Gruusiat ja küsivad, miks ei näidatud grusiinide hirmutegusid 2008. aastal ega varem, 1990ndate algul Abhaa­sias, võib vastata filmitegijate sõnadega, et see on eeskätt film Venemaast.

Kuid see on ka film sõjast endast. Julmusest, seadusetusest ja hoolimatusest inimelude suhtes. Ja seda ajal ja kohas, kus peaksid kehtima euroopalikud väärtused: tolerants, inimelu ülimuslikkus ja inimõigused laiemalt. Vihast: osseedi tüdruk ütlemas, et ta lihtsalt vihkab grusiine, on selle filmi üks meeldejäävamaid hetki.

Rusuvalt ja hoiatavalt mõjuvad pildid Gruusia euroküladest, mis enne olid euroopaliku infrastruktuuri musternäidiseks, kuid mis pärast sõda on täis kuuliauke ja inimtühjad. Hoiatavalt aga seetõttu, et kas ei peaks kaadrid tühjast eurokülast panema meid vaidlema nendega, kes on alati eelistanud kaitsekulutustele jutte koolide katuste remondist.

Mitte et mul oleks midagi koolide katuste vastu, kuid rappa viiv välis- ja julgeolekupoliitika koos väheste kaitsekulutustega võibki viia selleni, et lasteaiad-koolid on olemas, kuid puruks lastud, sest kaitsta polnud neid suurt millegagi.

Ma ei saa ikkagi lahti kahtlusest – kuid jätkem see vaid kahtluseks –, et kiirus, millega mõni Vene telekanal monteeris kokku valesüüdistused Gruusia aadressil sõjakuritegudes, viitab vajalikule instruktsioonile kuskilt ülevalt.

Et aga desinformatsiooni õnge – mõnikord võib-olla ka tahtmatult – langesid nii Saksa ZDF kui ka brittide BBC, näitab, kui raske on ajakirjandusel ikkagi sõjategevust kajastada. Küsimuse all pole mitte ainult erapooletus ja tõepärane informatsioon, vaid üldse oma eluga riskides juurdepääs teabele. Sõjakoldes peab ajakirjanik jääma iseendaks, s.o neutraalseks teabe vahendajaks.

Ühe müüdi kummutavad «Vene õppetunnid» veel: nagu olnuks Nõukogude Liidu lagunemine veretu, seda eriti võrdluses Balkani maadega. Abhaasia sündmused enne ja Thbilisi omad varem seda ei kinnita.

Küll aga ei saa olla nõus sellega, nagu olnuksid Thbilisi meeleavaldused 1989. aastal esimesed massimeeleavaldused Nõukogude Liidus. Selleks ajaks olid toimunud juba Hirvepargi ja Rahvarinde meeleavaldused vastavalt 1987. ja 1988. aastal ning samalaadsed sündmused Leedus ja Lätis.

Film on ehk veidi pikk. Taustakaadreid Kaukaasia maastikest ja poeesiat pidanuks saama vähem. Võib-olla on see säärane ratsionaalne lääne vaatleja seisukoht, sest filmitegijad tahtsid võib-olla sääraste veerevate plaanidega rõhutada sõja eleegilist iseloomu. Kuid siiski tundub, et pikkusega kipub lahjenema ka filmi fookuspunkt.

Jutu alguses tehtud viide eestimaalase vaatepunkti laiendamisele Gruusia sõjast polnud juhuslik. Peale Nekrassovi filmi on eesti keelde tõlgitud Saksa Marshalli Fondi direktori, ­NATO laienemise ühe peaarhitekti Ronald Asmuse raamat Gruusia sõjast «Väike sõda, mis raputas maailma. Gruusia, Venemaa ja Lääne tulevik».

Asmuse raamatu puhul on põhilised kaks küsimust: miks keeldusid Vene poolelt kõik talle intervjuud andmast ja miks keegi Eesti inimestest pole säärast raamatut kirjutanud?

Asmusele tuleb au anda: ta on jõudnud intervjueerida väga paljusid inimesi. Et tal on tänu oma positsioonile ja varasemale NATO-tegevusele juurdepääs ka kõige kõrgemale tasemele, on ka informatsioon sõjaga seotud sündmustest esmaklassiline.

Ent Asmuse raamat pole pelgalt sõjategevusest, vaid suuresti ka sellele eelnenud ja järgnenud diplomaatiast. Autor avab NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumise tagamaid, kus just uute liikmete tegevuse tulemusel säilisid lõppdokumentides Gruusia ja Ukraina NATO-lootused, kuid mis ikkagi oli autori tõlgenduses sõja katalüsaatoriks.

Rahvusvahelised uudisteagentuurid refereerisid sellest raamatust peamiselt kohta, kus kõneldi sellest, miks USA Gruusiale appi ei tulnud. Tegelikult oleks Eesti kontekstis tsiteerimisväärt muudki.

Näiteks kuidas riigijuht saab valida kahe stsenaariumi – Tšetšeenia või Gruusia – vahel. Gruusia presidendil Mihheil Saakašvilil oli valik: kas võidelda edasi ja lasta oma maa laastata ja tekitada sellest teine Tšetšeenia või paluda vaherahu ja säilitada riigi toimimisvõime.

Ning autori lõppjäreldustes tuleks Gruusia ikkagi siduda läänega, mis muidugi poleks Venemaale vastuvõetav. Seega on konflikti ajend endiselt olemas. Omamoodi on Asmuse raamat täiendus Nekrassovi filmile, viimane kõneleb peamiselt sõjategevusest, raamat aga enam diplomaatiast.

Nagu juba öeldud, paneb veidi imestama, et Gruusia sõjast pole kirjutanud eesti autorid. Muidugi on eesti keeles kirjandust veelgi: Nekrassovi filmile ja Asmuse raamatule lisanduvad Mihheil Saakašviliga intervjuud teinud Raphaël Glucksmanni raamat ning hiljuti Mart Laari eessõnaga varustatud artiklikogumik Vene ajakirjanike artiklitega Gruusia sõjast. Ja kui meie kinolinale jõuab Renny Harlini mängufilm Andy Garciaga Saakašvili rollis, on meie võimalused endale Gruusia sõjast pilt kujundada päris head.

Ent eestlaste enda tõlgenduse küsimus jääb. Nii on näiteks Leo Kunnas kirjutanud Iraagi sõjast põneva raamatu, kuid Gruusiaga peaksid eestlased juba ühise Nõukogude pärandi tõttu olema enam tuttavad kui Iraagi või Afganistaniga.

Gruusia näol ei ole tegemist just väga eksootilise riigiga, millest napib teadmisi ja kus käia on kas kallis või ohtlik. Gruusia pole seda mitte, sajad eestlased on Gruusias töötanud, ja nii mõnegi kõrge koha peal. Kusjuures sarnaselt Asmusega olid Eesti poliitikud kohal ka NATO Bukaresti tippkohtumisel, aitasid hiljem kriisi lahendada ja on pidevalt suhelnud Gruusia liidritega.

Valitsusega seotud poliitik ei saa kindlasti välja öelda asju, mida Asmus teeb, kuid sellegipoolest jääb ka valitsusest väljapoole piisavalt neid inimesi, kes on olnud Gruusiaga seotud.

Siinset inforuumi arvestades on oluline ka venekeelne Gruusia sõja kajastus. Keegi ei saa esitada süüdistust, nagu toimuks Eestis totaalne ajupesu Gruusia sõja kohta – süüdistusi grusiinide aadressil on alati võimalik leida Venemaa portaale või ajalehti sirvides. Rääkimata televisioonist.

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. Selles artiklis väljendab ta isiklikke vaateid.