Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Euroopa Liidu (EL) ülemkogu – ehk liikmesriikide juhtide tippkohtumine – andis 19. märtsil ühenduse välisasjade kõrgele esindajale Federica Mogherinile ülesande hakata neutraliseerima Venemaa propagandat. Kommunikatsiooniekspertide grupp peaks strateegiadokumendini jõudma juunikuuks. Ühe meetmena plaanitakse venekeelseid ringhäälingusaateid, mis oleks suunatud ELi liikmesriikides elavatele vene kogukondadele.

Esialgse info varal olen plaani suhtes skeptiline. Praegu veel on EL välis- ja kaitsepoliitika valdkonnas liikmesriikide summa, mille lahutamisel jääb järele ümmargune null. ELi institutsioonidel ei ole nendes valdkondades, nagu ka kommunikatsiooni valdkonnas, märkimisväärset kompetentsi – liikmesriikide antud ülimuslikku seadusandlikku tegutsemisruumi. Seega: milliseid sõnumeid hakkaksid ELi venekeelsed kanalid edastama ja kelle seisukohti väljendama?

Strateegiadokumendi väljatöötajad seisavad veel ühe fundamentaalse probleemi ees. Propagandistlike, valitsuse seisukohtadest lähtuvate sõnumite asemel peavad lääneriigid hoopis keskenduma vaba ajakirjanduse kui erinevate ideede turuplatsi kaitsmisele. Lääne auditooriumitele suunatud Venemaa infosõda üritab meisse istutada kahtluseussi vaba sõna ja eneseväljenduse kui demokraatia põhiväärtuste suhtes. Seda paelussi pole võimalik ravida oma paelussi siirdamisega, mis näeks praktikas välja ilmselt maoloputuse ja klistiirina.

Sõnavabaduse tugevus seisneb erinevates seisukohtades ning senikaua, kuni me ei ole otseses sõjas, tuleb vaba sõna turuplatsi kaitsta mitte osa toodangu põletamise või  vastudumpinguga, vaid turuväljaku parema valgustuse ja suuremas kirjas tooteinfoga. EL võiks näidata oma tugevust konkurentsipoliitika valdkonnas, kus tal on vaat et kõige suurem kompetents.

Selmet hakata ise saateid tegema (kes? dubleerimine ETV3 saadetega? ajakirjanduslik iseseisvus?), saaks EL toetada ühenduse liikmesriikide enda sõltumatut ajakirjandustegevust piiritaguse initsiatiivi vastu.

Konkreetsete saadete või ajakirjanike kinnimaksmine oleks libe tee. Küll aga võiks EL toetada ajakirjandusliku mõtte paljusust ringhäälingus näiteks infrastruktuuri investeeringutega. Televisiooni tegemine on väga kallis lõbu. Eesti näitel oleks ETV3-l vaja mitmesugust tehnikat, alustades saadete vastuvõtu kvaliteedi parandamisest Eesti äärealadel ning lõpetades stuudiotehnika, ülekandejaamade ja korralike kaameratega.

Teiseks toetusmeetmeks võiks olla ajakirjanike koolitamine. Näen iga päev, kuidas veeretatakse veeringuid kasvõi Eesti kõrghariduses. Ajakirjandusõpetusse on keeruline kaasata (Tallinna Ülikoolis õpivad ka venekeelsed ajakirjanikud) piisavalt praktikuid, kuna see maksaks liiga palju. Meil on vaja raha, et õpetada neid tegema häid lugusid oma kogukonnast oma kogukonnale, ja seda ilma igasuguse propagandata.

Kolmandaks meetmeks võiks olla kapitalipiirangute seadmine Venemaa otseinvesteeringutele ELi liikmesriikide meediasektoris. Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu kirjeldas hiljutisel kaitseministeeriumi korraldatud ajakirjandusvõistlusel MEDIA-ACE meedias levivat informatsiooni kui üht sõjaväe komponenti. Järelikult tuleb Venemaa kontekstis käsitleda meediat osana kaitsealasest tipptehnoloogiast, hoidudes küll ise vastavast praktikast.

Võimalik on veel oma ajakirjandussektori tugevdamine näiteks käibemaksusoodustustega, ajakirjanduse eneseregulatsiooni tugevdamine, Venemaa sõltumatu ajakirjanduse toetamine (pakkudes vajadusel eksiilivõimalusi ning ülekandesagedusi).

Euroopa Liidul on praegu võimalik tõmmata paunast vahend, mida Venemaal ei ole, ja toetada vaba sõna turuplatsi. Selleks tuleb aga ületada kiusatus hakata propagandistiks või infosõdalaseks.