Kodanikuühiskonna tegelane Alar Sudak teeb kohalikele omavalitsustele ettepaneku pöörduda ühiselt oma põhiseaduslike õiguste kaitseks ühiselt õiguskantsleri poole, et riigikogu viiks ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse põhiseadusega kooskõlla.
Alar Sudak: kes kaitseks riigivõimu eest?
28. märts 2015, 18:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhiseaduse paragrahv 154 sätestab, et «Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt».
Kuna riiklikult tähtsad ehitised ja rajatised mõjutavad ja kujundavad kohaliku elu, siis põhiseadusest lähtuvalt sätestas planeerimisseaduse eelmine redaktsioon. «Riiklikult tähtsa ehitise lõpliku asukoha määrab maavanem koostöös ministeeriumiga, kelle valitsemisalasse riiklikult tähtis ehitis kuulub ja riiklikult tähtsa ehitise asukohajärgse kohaliku omavalitsusega».
Selleks, et suruda maha omavalitsuste vastuseis Rail Balticu trassi suhtes, võeti maavanematelt võim ja omavalitsustelt võimalused otsustada riigi eriplaneeringute ja joonplaneeringute asukohtade üle.
Omavalitsuste võimu piiramine on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 11, mis sätestab, et «õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust».
Riigi ülemvõim omavalitsuste üle ei ole demokraatlik. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim võimukandja ja rahvas valib volikogud. Piirates omavalitsuste võimu piiratakse rahva võimu.
Muudatused ei saa olla ka vajalikud, sest probleeme poleks tekkinud, kui Rail Balticu trass oleks kulgenud olemasolevates raudteedekoridorides, nagu nõudsid Tartu linna ja kõik Valgamaa omavalitsused.
Seadused lubavad omavalitsused kaasata planeeringute ettevalmistusprotsessi, kuid praktika näitab, et omavalitsustega ei arvestata.
Oravad ja sotsid lubasid koalitsioonilepingus arvestada Rail Balticu trassivalikul «võimalikult palju kohalike elanike elu- ja looduskeskkonda hoidvate soovidega»; kuid valitsus murdis mitme vallaga sõlmitud kokkuleppeid trassi asukoha suhtes.
Are, Tootsi ja Vändra vallad protesteerisid ühisavalduses. «Pärnu maavanema poolt pakutud lahendus, kus trass ei poolitanud külasid ning ei läbinud Taarikõnnu loodusala, oli leitud omavalitsuste, elanike, planeerija ja looduskaitsjate vahelise kompromisslahendusena, mille tarbeks tegid kõik osapooled järeleandmisi. Pakutud kompromisslahendusega mitte arvestamine annab piirkonna elanikele ja omavalitsustele selge signaali, et nende arvamus ei oma planeerimise protsessi käigus vähimatki tähtsust».
Juuru Vallavolikogu ütles oma otsusega «ei» Rail Balticu raudteetrassi ehitamisele. «Senised otsustused on tehtud maavanemate eest, eelistatuima trassi osas ei ole kohalikelt omavalitsustelt seisukohta võetud, trassi alternatiivid on sisuliselt võrdlemata. Lisaks on Juuru volikogu liikmed vastu muistsete asulakohtade väljakaevamistele, põhjavee veerežiimi kahjustamisele, geoloogiliste pinnavormide ja kaitsealuste liikide kasvukohtade hävitamisele, pärimuslike, looduslike ja miljööväärtuslike alade mõjutamisele, rohevõrgustiku ohustamisele, puhke- ja virgestusalade kasutuskõlbmatuks muutmisele, elu-, tootmis-ja ärimaade kasutusotstarbe lõpetamisele».
Juuru vallavanem Margus Jaanson tagandati pärast seda Reformierakonna riigikogu nimekirjast vaatamata sisevalimiste heale tulemusele.
Rae vallavolikogu keelas oma vallas Rail Balticu trassi rajamise, kuid seadus tühistab selle otsuse.
Kompromisside murdmine oli ebaseaduslik ning vastuolus põhiseaduse paragrahviga 10, mille alusel on riigikohus korduvalt otsustanud, et Eestis kehtib õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiip. Õigustatud ootuse põhimõte eeldab, et riigipoolse õiguspoliitika järsk muutmine peab olema põhjendatud ja muudatuste ettevalmistamise protsessis peab arvestama huvigruppide esindajatega ehk antud juhul omavalitsustega.
Jõelähtme ja Kihnu vallavalitsused, Tallinna ja Tartu linnavalitsused, Harju maavalitsus, Pärnumaa Omavalitsuste Liit, Eesti Linnade Liit (ELL) ja Eesti Maaomavalitsuste Liit (EMOVL) pöördusid ministeeriumite ja riigikogu poole. Nendele kirjadele vastati kas eitavalt või enamasti ei vastatud üldse.
ELL ja EMOVL märkisid pöördumises riigikogu poole veel üht vastuolu põhiseadusega, mille paragrahv154 sätestab. «Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest». Ehitusseadustikus jäetakse omavalitsuse kohustuseks kontrollida ehitusprojekti nõuetele vastavust ja ohutusnõuete täitmist, kuid seaduses ei määrata täiendavat ressurssi ekspertide palkamiseks ega ekspertiiside tellimiseks.
ELL ja EMOVL pöördusid presidendi poole palvega, et president ei kuulutaks välja planeerimisseadust, sest see on põhiseadusega vastuolus. Samasisulise memorandumi saatsid presidendile rahvaliikumise «Peatame Rail Balticu!» algatajad Sven Kivisildnik, Toomas Kümmel ja siinkirjutaja. Memorandumile, millele kogunes petitsioon.ee keskkonnas 170 toetusallkirja, vastas presidendi kantselei direktor Siim Raie. «President kuulutas planeerimisseaduse 13. veebruaril 2015 välja, kuivõrd seadus on riigipea hinnangul põhiseadusega kooskõlas. Planeerimishierarhia põhiseaduspärasust on võimalik täiendavalt kontrollida õiguskantsleri ja kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel». Omavalitsused võiksidki järgida presidendi kantselei direktori soovitust pöörduda õiguskantsleri poole.
Loomulikult tekib küsimus, kas õiguskantsler Ülle Madis, kes oli presidendi õigusnõunik ajal, mil president seaduse välja kuulutas, täidaks omavalitsuste palve?
USA taustaga Toomas Hendrik Ilves soovis europarlamendi saadikuna Euroopa Liidu suuremat föderaliseerumist liikmesriikide iseseisvuse vähendamise arvelt. Kui ta ei hoolinud riigi iseseisvusest, siis ei saanudki presidendilt loota omavalitsuste iseseisvuse kaitsmist.
Ülle Madise on tõelise riigidaamina kaitsenud omavalitsuste põhiseaduslike õigusi alates ülikooli magistritööst, mille teemaks oli «Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduses». Ülle Madise on ka üheks autoriks põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohalike omavalitsuste peatükile, mis sätestab. «Põhiseaduse järgi on kohaliku omavalitsuse aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kohalikes huvides (vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega) kogukonna elu». «Õigusriik järgib oma suhetes kohalike omavalitsustega põhiseaduse sätteid ja mõtet, mis ei jäta ruumi riigivõimu meelevaldsusele ega omavolile». «Omavalitsuste nii kaudne kui otsene riigikeskseks muutumine peaks meie arvates saama välistatud». «Kohalike elanike reaalse osaluseta neid vahetult puudutavate otsustuste kujundamisel kaotaks kohalik omavalitsus oma sisulise tähenduse».
Juhul, kui Linnade Liit ja Maaomavalitsuste Liit algatavad pöördumise õiguskantslerile, peaksid sellega ühinema kõik omavalitsused. Vajadus kaitsta omavalitsuste põhiseadusliku iseseisvust ei ole mitte mõne üksiku omavalitsuse huvides, vaid kõigi ühine mure. Pöördumisega ühinenud omavalitsuste arvukus saab argumendiks riigikogu jaoks.
Kui omavalitsused vaikivad, saab riik ehitada ja rajada fosforiidikaevandused, kruusakarjäärid, tuulepargid, mürkainete ladustamispaigad jne ilma, et omavalitsused saaks midagi määrata.