Jüri Sepp: parimate sekka pürgimisest

, TÜ majanduspoliitika korraline professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Sepp
Jüri Sepp Foto: Peeter Langovits

Mida tähendab Eesti koht maailma konkurentsivõime indeksi tabelis ja kuidas otsida arenguvõimalusi, selgitab Tartu Ülikooli maj­anduspoliitika professor Jüri Sepp.

Majandusteooria on alati otsinud vastust küsimusele, mis määrab ära iga riigi arengupotentsiaali. Praeguseks võib siin eristada kaht lähenemisviisi.

1.    Tootmisfunktsioonist ja -teguritest lähtuv «puhtmajanduslik» kasvuteooria (Solow jt).
2.    Huve ja stiimuleid tähtsustav «inim- ja institutsioonikeskne» lähenemine (North jt).

Esimene neist taandab majanduskasvu tootmistegurite (töö ja kapitali) lisandumisele. Tegemist on mõneti mehaanilise lähenemisega majandusele. Tähelepanuta jäävad inimeste tegelikud huvid ja stiimulid. Tootmistegurite kasutamise efektiivsus võib ju olla erinevates ühiskondlikes tingimustes vägagi erinev. Ka suured investeeringud võivad osutuda raiskamiseks, kui puuduvad ühiskondlikud arengueeldused otstarbekate ja toimivate mängureeglite näol. Vaadeldud lähenemisviise siduvaks teooriaks võib pidada süsteemikonkurentsi teooriat, mille kohaselt riigid võistlevad omavahel mobiilsete tootmistegurite (kapital ja osa tööjõust) ligitõmbamisel, pakkudes tootmistegurite omanikele võimalikult soodsat tegevuskeskkonda – nii institutsioonilist kui ka füüsilist infrastruktuuri. Seega ei mõjuta  institutsioonid mitte üksnes tootmistegurite kasutamise efektiivsust, vaid riikidevahelise mobiilsuse kaudu ka nende kvantiteeti.

Arvulistest mõõdikutest

Riikide tugevusi ja nõrkusi süsteemikonkurentsis üritatakse ka arvuliselt mõõta, püüdes seejuures eristada arengutaseme momendinäitajaid arengupotentsiaali teguritest. Metoodiliselt tuginetakse rahvusvaheliste organisatsioonide koostatud edetabelitele ja pingeridadele, mis üritavad teha mõõdetavaks mitmesuguseid ühiskonnaelu kvalitatiivseid külgi. Neist enim tuntud on järgmised kolm analüüsiobjekti:
•    inimarengu tase, mida mõõdab ÜRO arvutatav inimarengu indeks (HDI);
•    majandusvabadus, mida empiiriliselt uurivad Heritage Foundation (HF) USAs ja Fraser Institute (FI) Kanadas; ettevõtlusvabadust detailsemalt uurib Maailmapank oma seerias Doing Business;
•    majanduslik konkurentsivõime, mis leiab väljenduse nii Maailma Majandusfoorumi (WEF) kui ka rahvusvahelise juhtimisinstituudi IMD (International Management Development) vastavates indeksites.

Need kriteeriumid erinevad oma seoselt majandusarenguga. Inimarengu üldindeks näitab eelkõige juba saavutatud arengutaset kõige laiemas mõttes. Majandusvabadus seevastu on puhtinstitutsionaalne tunnus ning sellisena suunatud riigi arengupotentsiaali avamisele. Konkurentsivõime on aga konstruktsioon, kus saavutatud tase ja tulevikku kujundavad tegurid kokku saavad. Seetõttu on konkurentsivõime üldnäitajad iseenesest suhteliselt väheinformatiivsed. Küll aga annavad konkurentsivõime alamnäitajad (komponendid) väärtuslikku toetust tulevikutrendide prognoosimiseks ja ka konkreetseteks poliitilisteks otsusteks.

Eesti positsioon

Eelöeldut kinnitab ka Eesti üldine positsioon mainitud edetabelites. Kui majandus- ja inimarengu tulemusnäitaja annab Eestile maailmas koha viiendas kümnes, majandusvabaduse osas oleme teises kümnes, siis konkurentsivõime paigutab meid sinna vahele ehk 30. positsiooni kanti.

Konkurentsivõime mõõtmisel võib liidriks pidada Maailma Majandusfoorumit (WEF), kes avaldab igal aastal globaalse konkurentsivõime aruande Global Competitivness Report (GCR). Viimane neist avaldati just neil päevil, mis oligi selle kirjutise ajendiks. Alates 2006. aastast tuginetakse Xavier Sala-i-Martini konstrueeritud globaalindeksile – Global Competitevness Index (GCI), mis eristab arengutegureid kolmel arenguastmel:
•    ressursipõhisel (baastegurid),
•    efektiivsuspõhisel,
•    innovatsioonipõhisel.

Iga riigi puhul saavad üldnäitajas suurema kaalu just need tegurid, mis vastavad selle konkreetse riigi arenguastmele. Tõsi küll, arengu aste ise määratakse kindlaks suhteliselt primitiivselt – vastavalt saavutatud tulutasemele. Eesti paigutatakse selle alusel teise ja kolmanda arenguastme vahele.

Globaalindeksi alusel on Eestil siirderiikidest suurim arengupotentsiaal. Arengu baastegurite poolest on Eesti 25., makromajandusliku keskkonna poolest koguni 18. Vahepealne kukkumine siin 45. kohale on õnneks möödas.

Konkreetseid meetmeid nõuab aga lennuühenduste 125. koht. Järgneb efektiivsustegurite hinnang (kokkuvõttes 34.),  mida kisub alla saadud vilets hinnang turu suurusele (101. koht). Plusspoolele jääb aga tehnoloogiline küpsus (17.). Üsna kahtlane on tööturu efektiivsuse hinnang, kus erinevad osaindikaatorid annavad väga lahkneva pildi. Tõeliselt murelikuks peaks meid tegema ettevõtluse arengule (keerukusele) antud vägagi kriitiline hinnang (56.). Silmas on peetud eelkõige ettevõtlusvõrgustike ja klastrite madalat arengutaset Eestis. Viimane saab vaid 92. koha. Puudulik on ka kontroll rahvusvaheliste turustuskanalite üle ja turundus.

Kokkuvõttes saavad innovatsioonipõhise arengu tegurid 45. koha, mistõttu nad praegusel juhul olulist arengupotentsiaali ei kujuta. Pigem vastupidi. TÜ majandusteaduskonna poolt Arengufondile tehtud uurimuses rõhutati, et maailma riikide eliiti ehk postindustriaalsesse teenindusmajandusse jõudmiseks tuleb Eestil saavutada tõsised struktuurinihked just töötlevas tööstuses kõrgema li­sandväärtuse taseme suunas. Selleks ei paista aga esialgu suuri eeldusi olevat. Innovatsioonipõhise staadiumi eeldused pole praeguseks veel välja kujunenud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles