Toimunud riigikogu valimised tõid parlamenti kaks uut erakonda. Kuidas muudavad nn ladvikuvastased erakonnad poliitikat? Avalikkuse umbusku suurte erakondade suhtes võib pidada levinud sündroomiks, millega kaasneb süvenev kahtlus esindusdemokraatia suhtes ja teiste demokraatiavormide otsing, kirjutab saksa politoloog Florian Hartleb.
Eesti valimised raputasid kehtinud parteisüsteemi: parlamenti jõudis kaks uut erakonda, Eesti Vabaerakond (EVE) ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Kuue erakonna kuulumine parlamenti avaldab suurt mõju valitsuse loomisele. Või kui olla täpsem, siis isegi liberaalse partei suhteliselt suurt ülekaalu arvestades ei ole klassikaline kahe erakonna valitsus võimalik. See on suundumus, mida on olnud võimalik jälgida juba paljudes Euroopa riikides. Suured koalitsioonid näiteks Saksamaal ja Austrias, Skandinaavia vähemusvalitsuste mudel, tehnokraatide-spetsialistide valitsused näiteks kriisiriikides Kreekas, Itaalias ja Ungaris – igal juhul paistab Euroopa olevat astunud, kui kasutada Colin Crouchi väljendit, postdemokraatlikkuse ajastusse. Ebastabiilne või sageli vahetuv valitsus on tagajärg, indikaator laialt levinud pettumuse kohta poliitikas.