Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: jumalad ja inimesed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar. | FOTO: Erakogu

Nagu enamik antiikmütoloogiast pärit abstraktseid mõisteid, on hubris ja nemesis seotud taevase sfääriga. Antiikkreeklased nägid jumalaid inimesest kõrgemal seisvate loodusjõudude esindajatena. Nemesis on kõrgemate jõudude vastukäik hubris'ele ehk inimese püüdele olla jumalatega võrdväärne, mitte olla aupaklikult nende all, vaid hoopis võrdsena kõrval. Nemesis tähendas jumalate kättemaksu neile surelikele, kes julgesid minna jumalike eesõiguste valda, mida jumalad kiivalt kaitsevad inimeste sissetungi eest. Nemesis oli vältimatu karistus, kui taheti olla pigem üliinimlik kangelane kui surelik inimolend. Kreeklastelt võtsid selle üle roomlased ja väejuhi triumfikäigu ajal Roomas kordas ori tema kõrval talle pidevalt: «Pea meeles, sa oled inimene.»

See elutarkus on sügavalt juurdunud nüüdisaegsesse läänemaisesse kultuurisfääri üldiselt ja valitsemiskultuuri konkreetselt. Võimuhierarhia ulatus on traditsiooniliselt pigem väike ja kõiki inimesi peetakse sotsiaalses mõttes võrdseks, ühiskonna alusstruktuur on horisontaalne, kus inimesed on loomu poolest ühetaolised ja samaväärsed. Niisugune on ka hea valem demokraatliku valitsemiskultuuri selgitamiseks, sest olla demokraat tähendab uskuda inimesesse, arvata, et inimestel on võõrandamatu õigus teha ise neid puudutavaid otsuseid. Ka formaalsetes ülemuse-alluva suhetes ollakse partnerid, võimalikult võrdväärsed, ja selle suhte legitimeerimise põhialus on manitsus, hoiatus ülemusele: «Sa ei tohi hakata ennast pidama jumalaks ega isegi mitte jumala tööriistaks.»

Mõned inimesed on jõukamad, efektiivsemad, karismaatilisemad juhid, kuid sellest ei tehta suurt numbrit ja neid ei peeta seetõttu pooljumalateks ega jumalale lähemal olevateks olenditeks. Puudub suur võimudistants, mis eraldab võimulolijaid – ühelt poolt näiteks partei- ja riigiaparaati, politseid, bürokraatiat, õueintelligentsi ja teiselt poolt kõiki ülejäänuid. Avalikkus jälgib tähelepanelikult, et võimuesindajad ei hakkaks arvama, nagu nad oleks tehtud peenemast materjalist kui teised ega kuritarvitaks neile antud eeliseid. Kui juhi, poliitiku jalad piltlikult öeldes maa küljest lahti tulevad, peab ta kiiresti ametit vahetama. See on esimene, hoiatav märk läbipõlemisest, karistamatusega, ebaadekvaatsusega seotud probleemidest, mis on ohtlikud nii asjaosalise endale kui ka inimkooslusele, keda esindatakse.

Klientelistlik suhe alamate ja valitsejate vahel on diametraalselt vastupidise ülesehitusega. Suure võimudistantsiga kultuurides võib rääkida nn jumal-inimestest. Selline nähtus on ümbritsetud ihukaitsjate, kaaskonnaga, temaga ei saa tavaline inimene, reakodanik kunagi silmast silma kokku. Mõnikord siiski korraldatakse armastatud juhtide ja truualamlike alluvate väliselt südamlikke, kuid väga täpselt doseeritud ja orkestreeritud kohtumisi, mis üksnes suurendavad müstilist ja ülistavat suhtumist valitsejatesse. Kui aga leiab aset tõeline vahetu kokkupuude ja rahvamass saab aru, et pooljumala näol polegi tegemist kellegi erilisega, siis võib viimane langeda kergelt omakohtu ohvriks. Mõnikord tapetakse jumaldatud juht nendesamade rahvahulkade poolt ilma vähimagi kahetsuseta, mitte niivõrd julmuse ja varasema ülekohtu eest, vaid inimeste petmise eest, mis seisnes selles, et ennast pakuti välja kõrgemana, kuid tegelikult oldi ainult inimene. Alluvad hakkavad otseses ja kaudses mõttes n-ö Gaddafit tegema mitte kunagi türanni ranguse ja julmuse pärast, vaid ikka siis, kui tekivad kahtlused juhi jumaliku päritolu või tugevuse suhtes.

Valitsemise õigustus ehk legitimiteet saadakse jumalalt ja seetõttu ollakse allapoole läbipaistmatu. TVst nähtud islami vaimuliku sõnum oma alluvatele oli selge: «Te peate alluma vastuvaidlematult mulle, nagu mina allun otse Jumalale.» Ta ütles ühemõtteliselt, et on saanud kõrgemalt poolt otsesõnumeid, mis ei kuulu arutamisele, vaid üksnes täitmisele. Tema allub otse Jumalale, on Jumalaga inimestele mõistetamatutes ja haaramatutes erisuhetes. Inimesed, alludes talle, saavad seeläbi tükikese üliinimlikust, kuid nende mured ja vaevad on tühised võrreldes selle titaanliku tööga, mida peab tegema valitseja otse Jumalale alludes. Valitseja suudab viljastada ööga sada neitsit ja toita eimillegiga miljon inimest, aidata kõiki paljakspõlenuid ja muidu viletsaid. Kui oleks ainult aega ja kui vaenlased ning laisad ja lodevad alamad teda pidevalt ei takistaks. Putin, kirjeldades oma tööd presidendi esimesel ametiajal, võttis selle kokku raskelt tõlgitavas lauses: «Ja pahal kak rab.» («Ma rabasin tööd teha nagu ori.»).

Kumb variant on riigialamatele meeldivam ja mugavam, kas nendega võrdne inimese moodi valitseja või neist kõrgemal seisev olend, on keeruline küsimus. Alamad survestavad sageli ülemaid, et need oleksid jumalate sarnased. Nii saab nende õlgadele panna ülesanded, mis tunduvad rasked või lahendamatud. Pugejalikkus, mis seostub hüvede jagamisega, on sedalaadi jumalikkuse tekkimise rammus väetis. Kui pidada jagamise seadust vanimaks ja igaveseks seaduseks, on klientelism parem kui lepinguline suhe. Hubris muudkui kestab ja kestab ilma selle eest maksmata paraku ainult siis, kui kusagilt väljastpoolt süsteemi pidevalt uusi ressursse saadakse. Suured jaotajad, eriti kui lubavad midagi tasuta, elavad alati kellegi arvelt, viljelevad n-ö null-summa-mängu. Niipea, kui ressursside juurdevool katkeb, on käes nemesis, sest «tühi toob alati tüli majja».

Varem või hiljem jääb jumal-inimene üksi, sest nende lähedaste ring, keda ta usaldab, kuid kes pole paraku jumalad, kuivab pidevalt kokku. Igasugune mittenõustumine kvalifitseeritakse vastuhakuks, sest jumalaga ei vaielda. Ainuvalitseja muutub inimesena järjest mitteadekvaatsemaks, sest üha jumalasarnasemaks muutuv enesekuvand põrkub pidevalt kahtlustega nii enda tõelisuse kui alamate lojaalsuse suhtes. Väidetavalt diagnoosis akadeemik Vladimir Behterev diktaator Jossif Stalinil paranoidse psühhoosi juba 1920. aastate keskel. Akadeemik seda üle ei elanud ja suri kahtlastel asjaoludel 1927. aastal. Teistel andmetel karistati akadeemikut mürgiste maiustustega selle eest, et oli diagnoosinud Leninil progresseeruva paralüüsi kui süüfilise viimase staadiumi. Stalin valitses aga 1953. aastani ning seda suppi pole suudetud Venemaal siiani ära süüa, kõigi plusside ja miinuste kokkuliitmine seisab alles ees.

Kooslustele on hea, kui otsused on ratsionaalsed ja arukad. Läänemaise arusaama järgi on kõige parem viis jõuda niisuguste otsusteni, tuginedes teadmistele ja kogemustele. Selleks kuulatakse tähelepanelikult eksperte, kes valdavad mingi eluvaldkonna kohta käivaid eriteadmisi. Eriteadmised ei ole üldlevinud ja need omandatakse erialase ettevalmistuse ja praktikaga. Vastandlikel juhtudel alluvad ei anna ülespoole enam objektiivset informatsiooni, asjalikku nõu, vaid üksnes seda, mida nad arvavad, et valitseja soovib kuulata. Nii tehakse rublast ülemaailmset finantsinstrumenti ja Moskvast maailma keskpunkti, nii hakatakse Kuu pealt väärtuslikke kuuvarasid Maale tooma. Ükskõik, mida ainult valitseja soovib, ustavad ja pugejalikud alluvad on alati valmis kõike lubama. Läbipaistev valitsemine hoiab tegelikult ka valitseja vaimset tervist, sest võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.

Väidetavalt on vaid eriolukorrad, mil klientelism on efektiivsem ja lepingulise suhtega võrreldes eelisolukorras. Autoritaarne valitsemine lubab lühikeseks ajaks mobiliseerida kõiki ressursse, panna inimesed vastuvaidlematult ohverdama ennast ühise eesmärgi nimel. Türanniad armastavad seetõttu ekstreemseid olukordi ja eriti sõda, mis kõik maha kannab ja uut ühiskondlikku elu otsekui puhtalt lehelt alustada võimaldab. On mõtlemapanev, et Venemaal loodi spetsiaalne eriolukordade ministeerium kaitseministeeriumi kõrvale.

Pikemaajalised kogemused näitavad vastupidiselt, et klientelistlikul viisil eriolukordade lahendamine või sõjapidamine toob kaasa reeglite kao, tohutul hulgal ohvreid, mida saaks vältida või minimeerida. Nii oleme nüüd, seitse aastakümmet tagasi toimunud viimast suurt kuuma sõda olukorras, kus selle sõja kaotajatel läheb paremini kui nii mõnelgi võitjal. Nõnda näib, et isegi see justkui aksioomiks kujunenud arusaam, nagu tooks sõda ekstreemolukorrana esile demokraatia alternatiivi tugevuse, pole samuti paikapidav. Inimesed on valmis selle ühiskonnakorralduse nimel, kus neil on turvaline, hea ja soe, väga vapralt ja ennastsalgavalt võitlema.

Antiikseid tarkusi hubris’e ja nemesis’e kohta tasub võtta tõsiselt ka siinmail. Seadus pole justkui lihtsate inimeste jaoks, kuid väljavalitute jaoks kehtiksid nagu hoopis teised reeglid. Kramplik peitumine immuniteetide taha, seadusrikkumiste õigustamine sellega, et tegutseti üldise hüve nimel, kuulub möödaniku eriõiguste alla, nagu ka tööandja krediitkaardi isiklikuks tarbeks kasutamine, enda maja ehitamine looduskaitsealale või muinsuskaitsenõuete eiramine. Ei maksa arvata, et positsioon, mis lubab teisi inimesi valitseda, annab ainult midagi juurde, et «kui annab jumal kõrge ameti, küll siis annab ka mõistust». Vastupidi, võim paneb inimese igasugu vastikute ahvatluste ja katsumistega silmitsi. Ja mida vähem privileege, seda lihtsam on inimesel neile ahvatlustele vastu seista ja normaalseks inimeseks jääda.

Tagasi üles