Taavi Rõivas: riigikaitse algab usust endasse ja oma riiki

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taavi Rõivas
Taavi Rõivas Foto: Liis Treimann / Postimees

Peaminister Taavi Rõivas ütles täna Tartus Vanemuise kontserdimajas iseseisvuspäeva aktusel peetud kõnes, et nagu Vabadussõja ajal algab riigikaitse ka nüüd usust oma riiki ja meie võimesse ennast kaitsta. Postimees avaldab peaministri kõne täismahus.

Armas eesti rahvas, kaasmaalased! Head tartlased, lugupeetud linnapea ja aukodanikud! Head kuulajad! Palju õnne meile kõigile saabuva iseseisvuspäeva puhul! Mul on suur au edasi kanda traditsiooni, mis algas juba tosinkond aastat tagasi, et iseseisvuspäeva eelõhtul esineb peaminister siin, väärikas Vanemuise saalis riigi aastapäeva kõnega. Nii nagu Vanemuine on Estonia kõrval Eestile tema kujunemisloos ja olevikus ülioluline vaimne kese, nii on ka 23. veebruar 24. veebruari kõrval tähtis daatum meie iseseisvuse loos.

Üheksakümmend seitse aastat tagasi, just täna, 23. veebruaril luges advokaat Hugo Kuusner Pärnus Endla teatrihoone rõdult maja ette kogunenud rahvahulgale manifesti kõigile Eestimaa rahvastele. Järgmisel päeval tehti manifest teatavaks pealinnas Tallinnas.

Tookord oli veel palju inimesi, kes ei uskunud, et sellest manifestist ka tegelikult asja saab. Ometi oli see meie enesemääramise akt. Me olime saanud riigiküpseks ja sealt edasi oli vaja vaid ennast tõestada, nii et paljude unistus iseseisvusest muutuks jagatud usuks.

Selleks tuli võidelda, nii et vabatahtlike ja koolipoiste veendumus sütitaks ka seniseid kahtlejaid. Oma osa esimese usu kindlustamisel oli kahtlemata demokraatliku põhiseaduse ja selliste esimeste seaduste vastuvõtmisel, mis peegeldasid selgesti rahva ootusi. Usust endasse ja usust oma riiki täna kõnelengi.

Nagu me ajaloost teame, ei kulgenud iseseisvuse kehtestamine pärast 24. veebruari 1918 ladusalt. Enne oli vaja saavutada rahvusvahelise kogukonna usaldus ja tunnustus. Selleks pidime kõigepealt saavutama edu relv käes võitluses oma maa ja riigi eest. Vabadussõja edu oleks olnud olemata, kui meie rahva seas poleks olemas olnud usku võidu, Eesti vabaduse võimalikkusesse. Me ei oleks jõudnud Tartu rahuni, kui rahvas ei oleks uskunud tulevasse ellu Eesti Vabariigis.

Selleks et saavutada edu väljas, on vaja olla seesmiselt tugev. Nii on ka usuga – meisse usutakse seda enam, mida tugevam on meie endi usk oma tugevusse.

Eks me ole ju kogenud ka umbusku Eestisse, meisse on ju ka suhtutud kui madalas arengufaasis Ida-Euroopa riiki. Ida-Euroopa ei olnud sellises suhtumises sugugi mitte vaid geograafiline määratlus. Tänaseks oleme oma tegudega näidanud, et mitte kellelgi ei ole põhjust Eestisse üleolevalt suhtuda. Vastupidi, üha rohkem on neid, kes oma riigis Eestit eeskujuks toovad.

Eestlastele on tagasihoidlikkus loomuomane ja nii me teinekord ei teagi, kuidas suhtuda, kui imestatakse meie laste suurepäraseid tulemusi PISA testides, mis näitavad, et siin elavad targad inimesed ja meie haridussüsteem on kvaliteetne. Samamoodi on välismaal kohata positiivset hämmeldust, kuidas oleme suutnud riiki pidada ilma end kõrini võlgadesse laenamata ja samal ajal panustada erinevatesse eluvaldkondadesse kultuurist riigikaitseni teistest riikidest enam, teistest riikidest kohusetundlikumalt. Imestatakse, et suutsime teistest kiiremini majanduskriisi seljataha jätta ja tööpuudust vähendada.

Meie majandust on nimetatud Euroopa kõige vabamaks ja vähem ettevõtlust koormavaks ning meie maksusüsteemi OECD kõige konkurentsivõimelisemaks. Korruptsioon on madal ja meediavabadus kõrge. Digiteemadest ärme parem räägigi. Võiksin väga pikalt loetleda asju, mida oleme paarikümne aastaga saavutanud ja mida teised riigid endale eeskujuks peavad. Räägin uhkusega Eesti saavutustest iga kord, kui kohtun oma kolleegidega teistest riikidest. Ma usun Eestisse ja ma ei karda seda välja näidata.

On kahtlemata palju põhjuseid, miks Eestit imetleda, aga mina usun, et oleme võimelised veelgi enamaks. Suudame jätkuvalt uueneda, innovatiivsed olla ja edu saavutada. Meis on piisavalt eneseusku ja ka eestlaslikku talupojalikku trotsi, et endamisi mõelda «te veel näete, mida see väike Põhjamaa riik suudab».

Daamid ja härrad, meie elatustase ei ole ju veel sel tasemel, nagu sooviksime. Eesti mehed joovad liiga palju ja elavad liiga vähe. Eesti naised saavad ebaõiglaselt vähe palka. Me ei ole rahul oma vanemate pensioni suurusega. Meil sünnib vähem lapsi, kui oleks vajalik rahva püsimajäämiseks. Selle kõigega tuleb tegeleda, aga me ju usume, et see on võimalik?

Eesti inimesed ei ole grammigi rumalamad või vähem töökad kui soomlased, rootslased või taanlased. Järelikult ei ole Eestis võimatu ka Põhjamaine elatustase. Mitte miski ei ole võimatu, kui me iseendasse ja oma riiki usume.

Üheksakümnendatel ilusa unistusena tundunud Euroopa Liidu liikmesus on juba üle 10 aasta reaalsus. Täna oleme me mitte ainult üks 28st, vaid riik, kellesse usutakse ja kellega arvestatakse. Me oleme oma järjepideva tööga tõestanud, et meid võib usaldada. Kogu Euroopa Liit põhineb just usaldusel ja nagu me hästi teame, saab usaldust välja teenida vaid järjepideva tööga. Kes korra eksib, sel on usalduse tagasivõitmine väga keeruline.

Seda tasub silmas pidada kõigil, kes ütlevad: kuulge, mis neist Brüsseli eelarvereeglitest ikka nii täpselt kinni pidada? Kes ütlevad: kuulge, laseme lõdvemalt, me ju teame, et teised ka ei järgi kõiki ühiseid norme. Need ütlejad eksivad. Usaldusväärne riik ei toimi nii, usaldusväärne Eesti ei riski hetkelodevusele alla andes oma raskelt saavutatud mainega.

Just seetõttu ei pea enam ütlema: «Saame eurooplasteks!», me oleme seda oma ihu ja hingega. Euroopalikud väärtused ja vabadused on eestlastele alati omased olnud ja küllap seetõttu tunneme end Euroopa riikide seas väga koduselt (ja tunneme tugevat võõristust, kui meid kõnetatakse teistmoodi, näiteks endise liiduvabariigina). Eesti riikluse peamised alustalad on sõnastatud põhiseaduse preambulas ja on olemuselt üdini euroopalikud nii oma sõnaliselt vormilt kui sisult. Eriti eredalt paistab see silma just tänases kontekstis, kus väärtuskonfliktid on muutunud sõjalisteks konfliktideks. Me usume vabadusse, õiglusesse, koostöösse. Usume, et koos oleme tugevamad kui igaüks eraldi. Ja olemegi.

Sama hästi me mõistame, et vabadused, liidud ja solidaarsus on haprad. Alati on lihtsamaid lahendusi, alati on võimalik «lõigata». Aga me peame panema vastu kiusatusele leida lihtsaid, kiireid ja populistlikke lahendusi keerulistele ja komplekssetele küsimustele ja probleemidele. Õige lihtne oleks näiteks Kreeka kohta öelda, et viskame välja, võtame ära, jätame maha, lükkame kõrvale, laseme pankrotti jne. Ja mis siis? Kuidas edasi? Kes on järgmine? Kas mingil hetkel tuleb siis meie kord ja öeldakse, et Eesti on liiga väike, liiga väärtusetu, liiga kulukas, liiga kaugel, liiga võõras, liiga midagi muud. Meie vabadused, väärtused ja julgeolek on seotud meie kogukonnaga.

Eesti ei saa olla ostetav, müüdav, vahetav ega kaubeldav, ükskõik milline poliitiline ilmavaade või valeotsus selle riigi juhtkonnal võib ette tulla. Normatiivse kogukonna omavaheline solidaarsus Euroopas ei peegelda mitte ainult euroopalikke väärtusi, aga on Eesti huvides. Ja siin kohtub Immanuel Kanti igavene rahu tema kategoorilise imperatiiviga: käituda alati nii, nagu võiks sellest kujuneda üldkehtiv õigus. Euroopa Liit ja euroala ei ole ühelegi selle osapoolele nagu lauluringmäng otsi-kohta-kus-sa-saad-ja-lükka-teine-sisse. Või välja.

Me peame suutma täna ja veel enam homme oma rohkem või vähem eksistentsiaalsed kriisid pereringis lahendada ning edasi minna. Kriisid on alati Euroopat õpetanud ja muutnud Euroopa tugevamaks, ühtsemaks. Euroopa (ja Põhja-Ameerika) ühtsus on meie julgeoleku ja heaolu nurgakivi. Ja me suudame ühtsust hoida, mida näitavad nii Euroopa ja Põhja-Ameerika otsustavus Ukraina kriisis kui ka äsjane kokkulepe eurorühmas. Kompromiss ja kokkulepe on Euroopa geenides. Eripära rikastab seesmiselt ja ühtsuses on väline jõud. Paul-Eerik Rummo on öelnud: «Lihtne on hukka mõista. Tarvis on mõista.» Euroopa solidaarsus rajaneb just neil Kanti ja Rummo maksiimidel – leppimisel, solidaarsusel ja mõistmisel. Me ei tahaks ju kuuluda ühtegi liitu, mis sellel ei rajane?

Me teame ja tajume täna teravamalt kui eales, mida tähendavad ja kuidas toimivad demokraatia, õigusriiklus, solidaarsus, vabad valimised, vaba meedia ja sõnavabadus, õiglus, põhiõigused ja vabadused. Ja Kanti oletus, et demokraatlik vabariiklik valitsemiskord aitab kaasa tuua ja hoida rahu, on paikapidav.

Vabalt otsustav vaba rahvas ei nori tüli ega torma sõtta. Ainult nõrka ja oma väärtustes kõhklevat Euroopat saab liigestest lahti kiskuda. Seetõttu me soovime, et vabadused töötaks paremini kõikjal maailmas, aga eriti meie läheduses. Ka meie enda sisemised mehhanismid Euroopas peavad olema tugevamad. Et suverääniks oleks vaba rahvas vabal maal ja mitte ideoloogiast pimestatud üksikisik, kellele rahvas ja õigus on vahendiks ja mitte eesmärgiks. Me oleme tunnistajateks, et autoritaarsusest on samm autokraatiani ja potentsiaalselt ka totalitarismi. Kuid on mul hea meel, et Eesti kuulub sellesse teise kategooriasse. Sellesse jagatud väärtustel rajanevasse normatiivsesse kooslussesse, mille ühised juured ulatuvad Kreeka mõtlejate ja Rooma õiguseni.

Head kuulajad, sügisel käisime kolleegidega, kõigi Euroopa Liidu peaministritega, Esimese maailmasõja lahingupaigal Belgias Ypres. Seisime külg külje kõrval – sakslane, prantslane, inglane, hollandlane, belglane… eestlane ja kõik teised ning mõtlesime – igaüks oma emakeeles – ei iial enam. Üks Euroopa Liidu alusväärtuseid on rahu. Nagu on sõnastanud Helmut Kohl: «Euroopa lõimumise poliitika on tegelikkuses küsimus sõjast ja rahust 21. sajandil.»

Immanuel Kanti sõnastatud ideaal igavesest rahust on tänaseks õige kaugele arenenud, olles väärtustel rajaneva ühenduse peamine nurgakivi ja tugisammas.

Ja kõik me, kes me seal saja aasta tagusel lahinguväljal külg külje kõrval seisime ja olime uhked Euroopa rahuprojekti üle, teadsime südames, et samal ajal käib ühes Euroopa riigis sõda.

Eelmisel nädalal käisid Stenbocki Majas teise klassi lapsed ühest Tallinna koolist. Nad panid kirja oma soovid ja mõtted Eesti Vabariigi peaministrile. Umbes pooltes kirjades oli juttu Venemaa rünnakust Ukraina vastu ning sellest, et Eestit tuleb kindlasti ründajate vastu kaitsta. Need lapsed kirjutasid sõjast.

Nad tegid seda erineval moel. Trino näiteks kirjutas, et tema teeks peaministrina nii, et kui on inimesi, kes tahavad sõdida, siis Eestil on kaitse peal ja nad ei saa meie riiki sisse. Romi Leen oli õige kaval, tema näitaks peaministrina Puutinile (ta kirjutas selle nime kahe u-ga) My Little Pony multikaid ja siis ei oleks maailmas enam sõdu. Nii naiivne, nii siiras, nii ilus. Oi, kuidas ma tahaks sellesse uskuda.

Lapsed on kodu peegel, öeldakse. Ei ole kahtlust, et Eesti inimeste jaoks on praegu üheks olemuslikumaks küsimuseks see, kuidas tagada Eesti Vabariigi iseseisvus tulevastele põlvedele ning koos sellega kõigi vabaduste ja võimaluste jätkumine. Meie suur naaberriik on taas faasis, kus valitsevad imperialistlikud kinnisideed ning suhtumine, et sõjalise jõuga on võimalik saada enda tahtmine.

Eestlaste jaoks ei ole selles midagi uut või enneolematut. Meie kogemus on olnud tohutult valus, aga tulevaste põlvede jaoks on sel hindamatu väärtus. Naljalt ei leia perekonda, kes vaataks eelmisel aastal esilinastunud filmi «Risttuules», tundmata isiklikku puudutust. See ei ole laulupeo malbe puudutus, kus imeilus muusika puudutab meie südameid õrnalt oma silmade sinimustvalgega. See on kui vikat, mis käib südamest läbi.

Juuniküüditamise aastapäeval vaatas filmi «Risttuules» Raplamaal Käru raudteejaamas saalitäis inimesi. Sealtsamast jaamast lahkus 73 aastat tagasi rong, mis viis külmale maale saalisolnute, tegelikult ju meie kõigi, esivanemaid. Inimesed peaaegu ei hinganudki kogu filmi jooksul. Me ju kõik teadsime, et see on aset leidnud. Aga hoopis teine tunne on seda uuesti läbi elada koos naabrite, tuttavate ja lähedastega.

Head kaasmaalased, olulisim on minevikust tõesti õppida. Nii 1924. aasta detsembrikuumuse roheliste mehikeste katsest riiki pöörata kui 1940. aasta üksiolemise halbadest ja väga halbadest valikutest ning okupatsiooniaastate õudustest. Toona olime maailma suurvõimude vahel üksi, ilma lootuseta, ilma liitlaste abist.

Eesti vabadust taastades me õppisime oma minevikust ja valisime sirge tee läänelike väärtuste poole. Me valimisime endale liitlased, kes usuvad nendesse väärtustesse, millesse usume meie, eestlased. Me valisime olla iseseisvad ja suveräänsed, kuid me valisime ka enam mitte kunagi üksi jääda. Nii palju, kui see on olnud meie enda tee, oleme me astunud ühte sammu oma liitlastega NATOs ja Euroopa Liidus. Seda teed oleme käinud järjepidevalt üle kahe aastakümne ning 2015. aasta vabariigi aastapäeva eelõhtul on selle tee jätkamise vajadus ilmsem kui eales varem.

Ikka ja jälle küsitakse minult, et kas Venemaa võib ka meid sõjaliselt rünnata. Gruusiat ja Ukrainat ju ründas. Küsijaid on CNNist, BBCst, Reutersist, aga ka Järvakandist, Koselt ja Kuusalust. Kõik küsivad. Minu vastus on selline: kui me teeme ise tarku valikuid, kui me oleme ise valmis end kaitsma ja oleme oma liitlastele usaldusväärsed partnerid, siis on vastus selge ei. Me oskame ohtusid ette näha ja me oleme nende tõrjumiseks valmistunud. Valmisolek on parim garantii selleks, et need ohud mitte kunagi ei realiseeruks.

«Tallinna kaitsmine on niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine,» ütles Barack Obama septembris meil külas käies. Võite kindlad olla, et ta mõtles ka Tartut. Ja Narvat. Sest Narva on sama palju NATO, kui on New York, Hamburg ja Istanbul ning NATO kaitseb iga ruutmeetrit oma territooriumist kogu alliansi jõuga. Ma ei kahtle hetkegi NATO kollektiivkaitse toimimises. Ma usun NATOsse. Selleks, et ka ükskõik milline meie potentsiaalne vaenlane seda usuks, on vajalik olla ise enesekindel ning samaaegselt demonstreerida NATO meelekindlust, tugevust ja ühtsust.

Meie julgeoleku kindlustamise ja riigikaitsega on vaja tegeleda täna, sellega on vaja tegeleda homme ning kauges tulevikus, kui Eesti riigi peaminister on Trino või Romi Leen.

Riigikaitseks tehtavad kulutused on kui elukindlustuspoliisi ostmine. Ja nagu kindlustuse puhul ikka – me alati usume ja loodame, et meil pole kunagi vaja kindlustust tegelikult käiku lasta. Kui aga siiski midagi juhtub, oleksime ilma kindlustuseta väga suures hädas.

Eestil ei ole olnud palju aega ehitada üles oma riigikaitset, kuid kindlasti ei tee me valikuid huupi ega looda vaid hea õnne peale. Ukrainas lahvatanud sõjategevus on näidanud, et ohud, millest me oleme mõelnud ja milleks planeerinud, võivadki teatud tingimustel muutuda reaalseks. Tänapäevast hübriidsõda ei kuulutata välja, seda peetakse tankide ja raketitule kõrval märgistamata sõdurite, spioonide ja mõjuagentidega, peetakse arvutiklahvidega, propagandajaamadega, torujuhtmetega, isegi tollireeglite ja kaubanduslepingute abil. Sellest arusaamine sunnib meid oma kaitsetegevust senisest palju laiemalt planeerima. Me ei saa ega tohi jätta oma riiki selliste ohtude meelevalda.

Me peame jätkama oma kaitsevõime tugevdamist, tehes seda igapäevaselt ratsionaalselt ja nutikalt. Äsja heaks kiidetud uus riigikaitseseadus on suur samm selles suunas ning annab seaduste keeles väga ühese signaali, et Eesti riigikaitse juhtimine rakendub kiirelt ja sujuvalt. See ühendab NATO kollektiivkaitse ja Eesti laiapõhjalise riigikaitse ühtseks tervikuks.

Uue riigikaitseseaduse üks põhieesmärke on see, et meie riigikaitse oleks vastavuses praktilise elu loogikaga, et see ei rajaneks illusoorsetel ja ebareaalsetel eeldustel. See peab olema meie riigikaitse arendamise läbiv põhimõte nii täna kui tulevikus. Eesti ei kavatse luua paberüksusi ega paberkahureid, samuti ei ole mõistlik rääkida paberil ilusasti ja kõlavalt uutest projektidest muudes riigikaitse tegevussuundades, kui meil pole nende jaoks ei raha ega inimesi. Me ehitame riigikaitset üles läbimõeldult ja liitlastega koostöös võimalikult palju üksteisele toetudes.

Veel aasta tagasi tundus liitaste kohalolu Eestis võimatu, tänaseks on sellest aga saanud normaalsus nii meie kui ka liitlaste jaoks. Olgem realistid ja mööngem, et meie regiooni julgeolekuolukorras pole oodata kiiret paranemist. Seetõttu peame koostöös liitlastega tegema pidevaid pingutusi, et säilitada ja vajadusel ajakohastada liitlaste kohalolekust tulenevat heidutust. Valitsus on otsustanud näidata nii Eesti oma kaitsevõime järjepideva arendamise kui ka liitlastele korraliku vastuvõtva riigi toetuse pakkumisega meie valmidust panustada ühisesse julgeolekusse.

Kuid nagu Vabadussõja ajal ei alga riigikaitse mitte liitlastega, vaid ikkagi usust Eesti riiki ja eestlaste kaitsetahtest. Eesti inimesed on keerulistes olukordades korduvalt näidanud ja näitavad kindlasti edaspidigi oma valmidust anda endast kõik, et meie riik oleks kaitstud ja hästi hoitud. Usk oma riiki ja meie võimesse ennast kaitsta on oluline võti riigikaitse eduks.

Kuid oma julgeoleku kindlustamisel ei tohi me ära unustada Ukrainat. Sest toetades Ukrainat tema praeguses võitluses demokraatia nimel, toetame usku paremasse tulevikku.

Ukraina inimeste vabadusjanu kogesin kõige ehedamalt eile, kõndides käsikäes Ukraina rahvaga väärikusmarsil Kiievis Maidanil. Sellel hetkel tundsin, et Ukraina-vastase agressiooni puhul pole asi lihtsalt Ukrainas. Viimase aasta jooksul nähtavaks saanud julgeolekukeskkonna arengud ei ole tekkinud tühjalt kohalt ega kao kusagile üleöö. Meil, demokraatiasse ja vabadusse uskuvatel eurooplastel, tuleb siin ühte hoida.

Ma pean oluliseks, et me riigi ja rahvana jätkame Eesti julgeoleku kindlustamist. Usk oma riiki ja usk iseendasse heidutab kõige paremini ükskõik millist agressorit.

Daamid ja härrad, mina usun Eestisse. Ma tean, et ka teie usute. Hoidkem ja armastagem siis oma riiki ja hoidkem ka üksteist. Meid on piisavalt vähe, igaüks meist on tähtis. Aga meid on ka piisavalt palju, et püsima jääda ja edukad olla.

Kestku meie riik ja rahvas igavesti. Elagu Eesti!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles