Soovisin veel kõrges eas vahetada kodakondsust, sest olles eestlane, soovisin surra Eesti kodanikuna, rääkis mullune kõige eakam kodakondsuse saaja Elfrida Kardach (84). Artikkel ilmus siseministeeriumi aastaraamatus.
Elfrida Kardach: tahtsin lõpuks ometi olla Eesti kodanik!
Ma ei ole võõras inimene. Kuigi minu vanemad on Venemaalt, on kõik minu esi-esivanemad Eestist pärit. Kodune keel oli vene keel, kuid vanaemaga suhtlesime eesti keeles. 1947. aastal, kui piir avati, tulime isaga Eestisse tagasi. Sellest ajast õppisin siin tehnikumis ja enam-vähem oskasin ka eesti keelt.
Kodakondsuse taotlemine oli minu jaoks väga raske. Eesti poolt anti korraldus mulle kodakondsus anda juba 2012. aastal, aga see võttis paar aastat aega, kuni Kasahstan mind oma kodakondsusest vabastas. Küll kaotati mu dokumente ära ja asjaajamist oli palju. Selle peale kirjutasin president Nursultan Nazarbayevile kaebuse, mis lõpuks rahuldati.
Minu õed-vennad ka küsisid, et milleks mulle seda vaja, kuid jonni ma ei jätnud ja soovisin veel kõrges eas vahetada kodakondsust, sest olles eestlane, soovisin surra Eesti kodanikuna.
Eesti poolelt oli kõik arusaadav, ka dokumentide vormistamine oli meeldiv ja mingeid takistusi ei olnud. Meie omadel, eestlastel, on väga lihtne kodakondsust taotleda. Arusaamatuks jääb mulle muidugi asjaolu, et miks ma üldse pean neid eksameid tegema. Ma olen ju eestlane, minu kodumaa on siin, mitte mujal. Eksamid olid muidugi kerged, sest olen kõrgema haridusega ja räägin vabalt eesti keelt.
Midagi tegemata mul pole sellepärast jäänud, et kodakondsus oli siiani saamata. Tööstaaži on mul 49 aastat – kõigepealt töötasin 25 aastat siin rahandusministeeriumis, siis Kasahstanis 21 aastat sealses ministeeriumis. Pensionit saan muidugi Kasahstani oma, kuid see on kõige muu kõrval tühine. Elan kenasti ära ja olen kõigega rahul. Nüüd on ka süda rahul.
Teksti pani kirja siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Karin Kase.