Ent see suurte algustähtedega Suur Õhtu, mida siin kujundina kasutan ilmuva loomingu mahu ja väärtuse tähistamise kontekstis, pärineb ise hoopis Heljo Männi kakskümmend aastat tagasi kirjutatud «Putukasõnumist». Ma ei tea teist eesti kirjanikku, kes oleks intiimse, pihtimusliku ja samas avaliku kirjaga pöördunud Jumala poole. Heljo Mänd on seda teinud Loomingu Raamatukogu 1995. aasta avanumbrina ilmunud kirjade kogumikus «Kaksteist eesti kirja», tema kõrval veel erinevatele adressaatidele üksteist teist eesti naisautorit.
Kui palju sünonüüme sellele «ürgalgupärasele nimele» (Jaan Undusk) kuni Härra Jumala näol isikustamise endani võib sellest pöördumisest leida: Kõikemõistev, Kõikesalliv, Kõikenägev, Kõigevägevam, Vabastaja... Otsekui tahetaks kõnetada kiirgusallikat ennast, eksistentsiaalset absoluuti. Heljo Männi kiri on nii autoportree kui ka käidud elutee kokkuvõte. Kreedo. Suur Õhtu, nagu ka Suur Vaikus on võetavad kord teadvustamata, kord teadvustatud piirolukorrana, mis vabastab loominguliseks puhanguks. Nii meenutabki kirjanik, kuidas ta aastakümnete taguse haiglas viibimise ajal, kõrges palavikus kirjutas suure hulga hiljem teetähiseks saanud luuletusi. Ta ei mäletanud enam hästi, kuidas see juhtus, meeles on vaid imestus, kuidas luuletused tulid tema seest ühtlasest hoovusest kantuna ja kirjutaja nagu polekski olnud tema, vaid keegi teine, kes talle sõnu ette ütles.
