Ando Kiviberg: rajaleidjad põhjast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ando Kiviberg
Ando Kiviberg Foto: Elmo Riig / Sakala

Eestlased on harjunud uute olude ja väljakutsetega ning on seetõttu Euroopas uhked rajaleidjad põhjast, kirjutab Viljandi linnapea Ando Kiviberg (IRL).

«Me luud on tulnud idast ja liha läänest, aga seda on niisama raske kirjeldada nagu isiksuse kahestumist pärast peaaju poolkerade lahutamist. Kesk-Rootsi oli siis veel inimtühi, kui tulime siia randa kala püüdma ja lõkse üles seadma. Kõnelesime oma keelt ja oleme sellest säilitanud tuhatkond sõna, mida seniajani mõistetakse Volga ja Petsoora ääres ja Uurali taga. Tuhat sõna ei ole kuigi palju tänases sõnavaras, aga kiviaegses? Nagu näete, meile piisas...»

Lennart Meri «Hõbevalge»

Eestimaa on ühe väikese rahvuse ja pisut suurema rahva kodu. 20 aastat tagasi olime me muutjad. Värske tuulehoog läppunud Euroopas. Me tulime süsteemist, mis oli meid kaua kinni hoidnud. Pakatasime vajadusest kõike muuta ja ise kiirelt muutuda. Meie ja Lääne vahel oli suur lõhe, mida tormasime õhinal ületama. Tahtsime olla ilusamad, kiiremad ja targemad. Me leidsime võimalusi seal, kus paljud teised nägid takistusi. Meie klaas oli alati pooltäis. Suutsime teha palju asju lühikese ajaga. Rahareform, erastamine, tiigrihüpe, geenivaramu . . .

Jõujooned maailmas muutuvad. Mõnikord isegi liiga kiiresti. Eesti oma praegustes piirides ei ole iseenesest mõistetav. Meile ja meie sõpradele küll, kuid kõikidele teistele mitte. Mõelgem Gruusiale, Ida-Ukrainas toimuvale. Maailm ärkab igal hommikul uue näoga.

Vanasti vaatasime, et kuidas küll Lääs saab olla nii aeglane, tuim ja muutustevastane. Nüüd võime hoopis meie tunduda aeglased. Samas ei tohi me unustada, et suuremad isendid ei söö ilmtingimata väikesemaid. Küll aga võidavad kiiremad aeglaseid. Kas me oleme jätkuvalt kiiremad, kui meie naabrid? Tempo lisamine tundub hea mõttena.

Me oleme siin väikesel maalapil viibinud tuhandeid aastaid. See paiksus on andnud meile unikaalse keele ja traditsioonid. Me oskame seda teistele arusaamatut keelt hinnata. Me oleme oma traditsioonide üle uhked. Kogu südamest. Tantsu- ja laulupidu toovad rahva ühte kohta kokku. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Meid on märgatud ka maailmas. Pärt, Järvi, mandariinid, Kaljuste... 

Ise oleme siia tulnud ida poolt. Ka hiljem on sealt tulnud Eestimaale palju inimesi. Meie tänasel hariduspagasil on mõjutusi ida poolt. Me mõistame tsiviliseeritud idanaabrit igal juhul paremini kui paljud teised läänemaailmas. See mõistmine on meie ühiskonnale loomulik juba aastasadu.  Mõjutused idast on meie tugevus, mida peame nutikalt kasutama, mitte nõrkus, mida karta ja vaenata. 

Tänases piirideta maailmas peame olema enesekindlamad. Uhkemad ja väärikamad. Väärikuse aluseks on tugev vaimline identiteet. Meil on selge eripära – salakeel, milles põimuvad meile ainuomased mustrid. Kõlavärvid, murded ja kohalikud kultuuritavad.

Meie riigi juhtide hulgas on ikka olnud vaimuinimesi, kirjanikke, näitlejaid ja muusikuid. Kindlasti saab see nii olema ka tulevikus. Just suurte ideede ning talupojatarkuse tasakaal on meid edasi viinud. Kummastki eraldi ei piisa. Õnne ja armastuse väljendamise jaoks on vaja rohkemat kui valemid ja Excel.

Paljud maailma konfliktid on saanud alguse just väärtuste erinevusest. Meil on kogemusi, kuidas neid ennetada. Me oleme vajadusel valmis. Kui teised haaravad relvad, siis meie hoiame käest kinni ja laulame. Kõik koos. «Me hoiame nõnda ühte, kui heitunud mesilaspere, me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere...» Ning lahingut ei tulegi. Meie enesekindlus ongi parim kaitse. Niikaua, kui kasvava põlvkonna eeskujudeks on Lotte, Bruno ja Albert, pole meil vaja karta. Me saame hakkama ka tulevikus. Kui me ei karda ja säilitame väärikust, oleme ka võõraste jaoks avatud ja sõbralikud. Nad on meie juures oodatud. Kui nad austavad meie kultuuri ja kombeid.

Meie kodu on põhjamaal. Erinevalt linnastunud lääneeurooplastest tunneme metsas end koduselt. See teeb meid tugevaks, ümbritseva ja teistega arvestavaks. Kindlasti pole me liiga kiired, kuid sellevõrra põhjalikumad. Me oleme kahe jalaga maa peal ning teame iseolemise hinda ja juurte jõudu. Hoolimata sügavatest juurtest on meie maa hingelt noor.

Kogu oma eksistentsi oleme pidanud kohanema erinevate mõjude ja piirangutega. Me oleme harjunud uute olude ja väljakutsetega. Meile meeldib liikuda võõrastel radadel. Seal, kus keegi pole varem veel olnud. Skype, e-valimised, GrabCAD ja Transferwise on loonud uusi suundi. Globaalselt. Ja nad ei ole üksi, vaid eeskujuks. Noor põlvkond vaatab nende poole ja teeb järele. Veel paremini. Eestis tavapärased asjad on mujal maailmas ulme. M-parkimine, e-maksuamet, e-kool. Oleme omamoodi rajaleidjad tänases maailmas. Vajadusel valmis tunnistama, et mõnikord eksime ja teeme vigu. See on inimlik ning vigadest tuleb õppida. Nii saame oma tegevuste sihi täpsemaks. Fookuse paika. Ja vaatame kindlalt tulevikku. Oleme uhked rajaleidjad põhjast. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles