Eks ma muidugi nägin toda suurt kolakat meest kiila pea ja tätoveeringutega, aga ei pööranud tähelepanu. Kuni ma teda lõin. Tugevasti. Näkku. Ikka selle koti, üliraske kotiga. Aeg jäi seisma, kui ma üritasin enda kultuurilise tausta pealt kokku rehkendada, mis võib edasi juhtuda. Ma nägin vaimusilmas, kuidas ta tõuseb istmelt ja virutab mulle otse näkku, ei, annab otse peaga näkku ja võtab veel põlve ka appi, et asi selgeks teha. Siis järab hammastega mu sülearvuti puruks, otse läbi koti, kaks korda järjest! Vaimusilm vaimusilmaks, tegelikult seisin nagu talleke ja lihtsalt ootasin, milline karistus mu osaks langeb.
