Iraagi julgeolekujõudude esindajad Bagdadis patrullimas.

FOTO: SCANPIX

Eesti ei tohi unustada oma osa Iraagis.

Me ei saa ka kunagi teada, milline oleks praegune maailm, kui Iraagi sõda poleks sellisel kujul olnud. Sõja ajend oli vastuoluline, sest «välja reklaamitud» massihävitusrelvi ju ei leitud.

Samas jäänuks Saddam Hussein võimule ning pole välistatud, et massimõrvarist diktaator poleks sooritanud uusi kuritegusid oma rahva või naabrite vastu, toetades samal ajal rahvusvahelist terrorismi. Näiteks tapatööd kurdide kallal ja sissetung Kuiveiti on ümberlükkamatud faktid.

Aga Iraaki ei tohi unustada. Ei riigina ega ka üldnimetusena esimesele tõsisele sõjalisele välismissiooni kogemusele, mille said taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kaitseväelased.
Kuigi Iraagi sõjas osalemise lõpetas Eesti juba poolteist aastat tagasi, ühena viimastest koalitsiooniriikidest, ei tohi unustada, et tegelikult panustame me selle riigi stabiliseerimisse siiani. Praegusel ajal ühe staabiohvitseri näol NATO treeningmissiooni NTM-I.

Ka ei tohi me viimasel ajal märkimisväärselt rohkem avalikkuse tähelepanu pälviva Afganistani sõja varjus lasta meelest neid kaotusi, mida kandsime Iraagis. Kaht 2004. aastal esimeste kaasaegsel välismissioonil osalenud Eesti kaitseväelastena langenut – nooremseersant Andres Nuiamäed ja vanemveeblit Arre Illenzeeri – ega ka seda, et 18 sinimustvalge lipu all sõdinut sai Iraagis viga, neist kolm tõsiselt.

Ning – lisaks kaotustele – võime uhkusega meenutada ka kiitust, mida meie sõdurid seal rohkelt välja teenisid. Nii missiooni liitlaste poolelt algatanud ja juhtinud Ameerika Ühendriikidelt kui ka Iraagi enda võimudelt, kes palusid eestlastel ühena viimastest sinna edasi jääda ajal, kui nad ihkasid juba suurema osa välisvägede kiiret lahkumist.

Iraagi sõjast minevikuvormis rääkimine võib tunduda silmakirjalik. Ehkki USA lahingüksused pühkisid möödunud kuul saapad Iraagi liivast puhtaks, viibib riigis ju endiselt ligi 50 000 Ameerika sõjaväelast.

Sellele, kas sõda on tõepoolest läbi, annab kõigepealt vastuse stabiilse teovõimelise valitsuse moodustamine. Alates kevadistest valimistest pole selleni Bagdadis veel jõutud. Ning edasi tuleb leida juba vastus küsimusele, kas lähiaastail õnnestub Iraaki efektiivsete tsiviilmissioonide abil n-ö korralikuks riigiks üles ehitada.

Seni on sadu miljoneid dollareid sõna otseses mõttes tuulde külvatud ka nii, et kohalik rahvas sellest abist suurt tuge saanud polegi.

Viimasel ajal ajakirjanduses esile toodud edulood näitavad pigem väiksemate ettevõtmiste edu. Siin oleks usutavasti ka meie võimalus taas end rahvusvahelises koostöös näidata. Eesti, kes on andnud enda kohta tõsise panuse sõjas, võiks nüüd aidata Iraagil liikuda rahuliku riigi suunas.