Rein Veidemann

FOTO: Postimees.ee

Eesti kultuuri südamikuks on siiani olnud kirjanduskultuur. Kõik sellega seotud kohad, alates suurteoste sündmustõelusest (Põhja-Tammsaare talu Albus, Palamuse, Mahtra jt) ning lõpetades kirjanike ning nende loomingu sünnikodudega, on kantseleikeeles mäluasutused, aga ka vaimse kiirguse allikad. Kultuuri pühakojad. Pärnus Lydia Koidula, Tartus Oskar Lutsu, Võrus Kreutzwaldi, Tallinnas Underi-Adsoni-Tuglase, Vilde ja Tammsaare majamuuseumid, kui siin nimetada esmalt pähe tulevaid suuremaid kirjanike kodusid-muuseume. 

Kes neis on käinud, tunneb alati teatavat nimbust. Seepärast on mulle sügavalt võõrastav kuulda, et kirjanike kunagised kodud tahetakse rakendada rahateenimise vankri ette. Jah, teatrit võib ju neis teha, kui selleks on ruumi ning leidub tegijaid. Koidula muuseum Pärnus on saanud oma püsinäidendi, Vargamäel ja Mahtras on lavastatud eepilisi vaatemänge, Vilde muuseumis on Varius etendanud tubateatrit. Ega sinna rohkem mahukski. Kuid kirjanike kodude-muuseumide peamine missioon on ikkagi olla avatud kirjandushuvilistele ja uute lugejapõlvkondade elavaks puutepunktiks klassikaga. Selle eest küsitav tasu saab olla üksnes sümboolne. Nagu kirikus – korjanduskarbiga.

Kirjutan sellest siin seoses läinud aasta detsembris Tallinna linnamuuseumis, kellele Tammsaare ja Vilde muuseum alluvad, vastu võetud otsusega koondada osa muuseumide töötajaist. Eriti valusalt on see puudutanud muuseumi ja siis kaudselt omavalitsuse palgal olevaid pedagooge, kes ongi teejuhtideks klassikute ellu ja loomingusse.

Kui Eesti Emakeele Selts pöördus avalikult muuseumide katusasutuse ja Tallinna kultuuriväärtuste ameti (seega amet, kes on seatud kaitsma ja haldama kultuuriväärtusi!) poole, siis vastati sealt: «Vaatamata sellele, et A. H. Tammsaaret on püütud seostada sotsiaaldemokraatlike vaadete esindamisega, ei saa sotsialistlikke printsiipe kahjuks rakendada samanimelise muuseumi töös. Aastaks 2014 on sotsialistlik riigikord lõppenud ning me elame turumajanduslikel printsiipidel toimivas ühiskonnas. Ka Tallinna linnamuuseum peab neist lähtuma, mis tähendab muuhulgas seda, et muuseum peab kavandama oma tegevusi selliselt, et oleks suuteline teenima ka omatulu.»

Mõeldes sellele, kui palju kulutab linnavalitsus linnakodanike raha kõiksugu tingel-tangeli ja enesereklaami peale, kõlab niisugune ettekirjutus rohkem kui õelalt. Mina ootan linnalt hoopis vastupidist, kultuuri hindavat ja metseenlikku suhtumist Eesti suurimate kirjanike kodudesse. Mõlemad majad vajavad põhjalikku remonti. Alustatagu kas või kastellaani maja ülevärvimisest. 4. märtsil saab Vilde sünnist 150 aastat. Nii et veel jõuab.