Hendrik Alla.

FOTO: Liis Treimann

«Mugulad, jätke loom rahule!» karjuti vanas heas nõukogude multifilmis, kui kahtlased tulnukad üritasid kurba hunti koos kiviga minema lennutada.

Kõik see eestivene kirjanikule Andrei Ivanovile jõuga kodakondsuse andmine jätab õhku sellise vine, nagu oleks keegi viisakas lõunalauas puuksu hakkama pannud. Ivanov on vaieldamatult üks paremaid kirjanikke, kes praegu Eestis oma teoseid kirjutab. Kirjutab, jah, vene keeles, õnneks ilmuvad need Veronika Einbergi väga heas tõlkes ka eesti keeles. Auhindu jagab Ivanovile nii Vene Booker kui ka Eesti kultuurkapital.

Eelmise aasta lõpus tegi Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land ettepaneku anda Ivanovile eriliste teenete eest Eesti kodakondsus, mida kirjanikul ei ole. Kultuuriminister päris siseministeeriumist järele ja sealt saadud juhendile tuginedes vastas, et sel aastal mingeid erakordseid kodakondsuse andmisi ei ole ega tule.

Ivanov ise leidis, et ei vajagi kodakondsust. Õhtulehele antud intervjuus ütles kirjanik otsesõnu, et ei soovi ei Eesti ega Venemaa kodakondsust, sest saab halli passiga hakkama ja see vastab tema maailmavaatele. Pärast tema kodakondsuse ümber puhkenud arutelu on Andrei Ivanov eelistanud jääda tagasihoidlikuks ning andnud mõista, et kui talle Eesti kodakondsust pakutakse, siis ta sellest ei keeldu. Võikski punkti panna.

Aga ei, eelmise nädala esmaspäeval oli sotsiaaldemokraadist haridusministril Jevgeni Ossinovskil vaja jälle kodakondsussaag käima tõmmata. Anname ikka Ivanovile kodakondsuse! Kui vaja, anname jõuga ja just enne valimisi. Ülimalt väheusutav, et tagasihoidlik Ivanov oleks võtnud telefonitoru ja helistanud: «Dorogoi Jevgeni Olegovitš…» Tundub nagu vägisi ristivee kaela valamine, küsimata, kas ristitav katekismust üldse tunnustab. Peaasi, et hing meile jääks.

Seejärel haaras lusika Eesti Kirjanike Liit eesotsas Karl Martin Sinijärvega. Sinijärv kuulub sotside ridadesse ning paikneb nende valimisnimekirjas 45. kohal. Liit saatis haridusministeeriumile, riigikantseleile ja Tallinna Ülikoolile kirja, milles toetati Ivanovile kodakondsuse andmist. Liidu juhatusest oli ülimalt naiivne arvata, et nende avaldus jääb selles poliitilises sõjas apoliitiliseks. Sest Ivanovile kodakondsuse andmine ei sõltu enam ammu Ivanovi tublidusest/headusest, vaid reformikate ja sotside vägikaikaveost.

Sotsidel on üldse kirjanikega veidrad suhtes. Alles üritasid nad Tammsaaret haua tagant sotsiks keerata. Tuletab meelde mormoone, kes käivad kirikuraamatuid ümber kirjutamas, et inimesi postuumselt oma konfessiooni värvata.

Õnneks ei jää Ivanovi raamatud sellest viletsamaks ja leiavad kogu selle jama peale loodetavasti uusi ostjaid. Isegi kui talle vägisi kodakondsus kaela valatakse, jääb ta endiselt edasi selleks, kes ta on. Võrratu kirjanik, tagasihoidlik inimene, hingelt kosmopoliit.