Meenutaks alguses pisut ajalugu. Eriti selleks, et harida nooremat põlvkonda, kelle teadmised lähiajaloost pärinevad eelkõige propagandast.
Mart Helme: austus Eesti vastu algab meist endist
19. jaanuar 2015, 16:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisiis. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 1992. aasta riigikogu valimiste künnisel. Meie poliitikamaastik on lõhenenud kaheks. Ühel pool on need erakonnad (eesotsas platsi puhtaks lüüa lubava Isamaaga), mis on küünte ja hammastega vastu siinsetele okupatsioonikolonistidele kodakondsuse nullvariandi kehtestamisele, kakskeelsuse sisseseadmisele, Eesti-Vene riigipiiri kehtestamisele nõukogudeaegsele administratiivpiirile ja Eesti Vabariigile kui Nõukogude Liidu lagunemisel sündinud uuele riigile sõjaeelse vabariigi järjepidevuse asemel.
Teisel pool on Rahvarindest sündinud Keskerakond, mis, vastupidi, peab just nimelt mõistlikuks kõigi eelnimetatud otsuste langetamist ja elluviimist.
Tollastest valimistest on möödas 23 aastat. Eesti poliitika on muutunud. Ja tundmatuseni on muutunud ka poliitilise establishment’i suhtumised. Keskerakond on sisuliselt võitnud. Kodakondsusküsimustes on kõigi erinevates valitsustes olnud erakondade osalusel toimunud vaikne taandumine ja praegu lausa mangutakse venelasi Eesti kodanikeks saama. Hullemgi veel. Needsamad poliitikud, kes 20 aastat tagasi olid oma väitel valmis kartulikoori sööma ja Eesti kui rahvusriigi eest surema, on nüüd tegelikult kapituleerunud mitte üksnes okupatsioonikolonistide ja nende järglaste kohtlemise küsimuses, vaid ka mujalt ähvardava massiimmigratsiooni ees. Seda, kui edukad on meile 20 aastat multikultuurset integratsioonipoliitikat peale surunud lääneeurooplased oma õpetuste järgimisel ise olnud, näeme praegu Prantsusmaal ja mujal Euroopas, kus palju väiksema osakaalu ja kaugema emamaaga immigrandirühmad meie silme all heaoluühiskonda varemeteni lammutavad.
Aga tagasi Eestisse. Reformierakond ja IRL on silmad kinni pigistanud (ja lausa kaasa aidanud) ka vene keele pealetungi ees. Inglise keele järkjärgulisest introdutseerimisest kolmanda riigikeelena rääkimata.
Ja piir! Ajal, kui pimedalegi sai selgeks, et Venemaa taastab pika plaaniga oma mõjupiirkonda, mis eelkõige tähendab kasvavat survet tema nn lähivälismaale, ega kavatse okupatsiooni, sellega põhjustatud kannatuste, materiaalsete väärtuste röövimise, masskolonisatsiooni ning kõige muu eest ei vabandada ega seda isegi tunnistada, annavad meie väidetavalt rahvuslikult meelestatud poliitikud mitte üksnes de facto, vaid ka de jure kehtivat põhiseadust rikkudes ära Saaremaa-suuruse tüki Eestit, taganedes isegi okupatsiooniaegsest piirist lääne poole!
Ausalt öeldes ei näe ma meie kartellierakondade puhul fundamentaalsetes küsimustes kuigivõrd silmatorkavaid erinevusi. Nad kõik on loobunud sellest, mis rahvast 25 aastat tagasi innustas: unistusest ehitada üles Eesti kui eestlaste (sic!) jõukas ja turvaline rahvuskodu.
Selle asemel on kasutusele võetud hägustavad väljendid nagu «eestimaalane», «venekeelsed eestlased» ja «kaks kogukonda» (unustades, et eestlased ei saa ka parima tahtmise juures oma põlisel kodumaal olla kogukond) ning tehakse abituid ponnistusi venelasi Eesti Vabariigile lojaalseks moosida.
Ei õnnestu. Ja mida rohkem moositakse, seda vähem õnnestub. Venelased on suurrahvas ja Eestis ei ela nad isoleeritud kogukonnana, vaid oma emamaa vahetus naabruses. Teisel pool Peipsi järve on neid 140 miljonit ja mingi hädise venekeelse telekanali rajamine ei suuda kuidagi neid ära moosida ega Putini propagandast võõrutada.
On ainult üks tee Eesti kroonilise haiguse ehk nn vene küsimuse lahendamiseks. Selleks on käitumine endast lugu pidava rahva ja riigina. Viimane tähendab kõigepealt eesti keele visa ja põhimõttekindlat juurutamist ainsa käibiva suhtluskeelena. See tähendab niisugust keeleseadust, mis annab eesti keelele igal pool eelise. Riik saab kehtestada korra, et ettevõtted ostavad endale soolase raha eest ajutiselt kehtiva loa vene- või muukeelsete reklaamide ja materjalide kasutamiseks. Ta saab kehtestada korra, et muukeelset teenindust osutatakse üksnes erilitsentsiga, millel on ranged nõuded ja kontroll. Ta saab koolitada õpetajaid vene koolidesse, kes on võimelised seal riigikeeles tunde andma ja kes ei kasuta koolitunde impeeriumimeelse propaganda tegemiseks. Ta saab eesti keele õppe sisse viia juba lasteaedadesse. Ta saab korraldada Ida-Virumaalt tööjõu värbamist teistesse Eesti piirkondadesse, sidudes selle ühtlasi keeleõppega. Ta saab sulgeda need MTÜd ja muud organisatsioonid, mis tegutsevad siin Kremli raha toetusel ning tegelevad Eesti-vastase õõnestustegevusega. Ta saab venelastele (aga ka soomlastele jne) igal sammul selgeks teha, et nad asuvad riigis, mis on enesekindel, tugev, ei karda ennast maksma panna ega häbene austada oma keelt ja kultuuri.
Hetkel (see hetk kestab juba üle 20 aasta) pole õigupoolest midagi süstemaatilist ja järjepidevat selles vallas ette võetud. On üksnes hästi palju piinlikult rumalat juttu aetud.
Praegu pole meie probleemiks veel moslemid või muud suured uusimmigrantide rühmad. Meie põhiprobleemiks on ikka endiselt venelased ja asjaolu, et Venemaa kuritarvitab eranditult iga meie nõrkuseilmingut või hea tahte avaldust. Viimast, s.o hea tahte avaldust, muide, peab eranditult iga venelane nõrkuse ilminguks.
Kui me ise ennast ja oma keelt austama ei hakka, ei hakka seda tegema ka teised ning tõenäoliselt kuuleme ka järgmise veerandsaja aasta pärast eestikeelse pöördumise peale «Tšego-tšego?» mitte «Kuidas, palun?».